Köögis kestab kõrvitsaralli. Nipid, mida teha!

 (1)
Mall Värva

Kõrvitsatoitude hooaeg kestab rõõmsalt seni, kuni materjali jätkub.

Äädikaga tehtud kõrvitsasalati valitsemisaeg on läbi saanud. Teadlikumad perenaised marineerivad kõrvitsat jõhvikatega, hapu õunamahlaga, ebaküdooniatega jms.

Õlikõrvitsate võidukäik

Mullu saime kõikidelt kõrvitsasortidelt ja nende alamliikidelt kokku 103 kõrvitsat, kusjuures taimi oli vaid 26. Tänavusel kõrvitsa jaoks väga ebasoodsal suvel õnnestus sama taimede arvu juures saada vaid 32 kõrvitsat.

Mulluse suure saagi töötlemist alustasime õrna koore ja pudeli kujuga, väga maitsvatest ja õrna viljalihaga kõrvitsatest. Neist sai elektrilise mahlapressiga teha mahla, mis õunamahlaga segatult oli ülimaitsev ja kasulik muidugi ka. Sügavkülmas hoitud mahla jätkus veel kevadekski. Pressimisel tekkinud tahke mass kulus hautistesse, koogi- ja tatraleivatainasse. Muskuskõrvitsatest sai aga väga head tummist püreesuppi.

Erilised lemmikud on muidugi õlikõrvitsad. Neil on ilma kõvade kestadeta seemned. Seemnekesta asemel on õhuke kile, mis kuivades eemaldub. Seemned on väga maitsvad nii toorelt kui kuivatatult, rääkimata röstimisest.

Mujal maailmas toodetakse seemnetest väärtuslikku kõrvitsaseemneõli. Seal jäetakse kõrvitsad pärast seemnete eemaldamist lihtsalt põllule vedelema, kus nad siis hiljem maa sisse küntakse. Meil õli vaevalt keegi ise tegema hakkab, aga seemneid soovitatakse süüa eelkõige meestel, kel on eesnäärmeprobleemid (ka profülaktikaks).

Õlikõrvitsatest kulus suur osa köögiviljahoidistesse, kus ta annab massi tomati, sibula jms kõrval. Sobib hästi ka kõikvõimalikesse aedviljatoitudesse, kusjuures kõrvits läks patta alati viimasena, et väärtuslik osa ei häviks. Õlikõrvits oma maheda maitsega petab toidu sees ära needki, kel kõrvitsaga sõbrasuhteid pole.

Suurtest kõrvitsatest tegin ahjukõrvitsa lõike. Selleks asetage umbes 1 cm paksused viilud pannile küpsetuspaberile, maitsestage veidi maitsesoolaga, niristage oliiviõli peale ja pange ahju.

Kõrvitsa kasulikkus

Kõrvitsat süües teeme kindlasti oma tervisele suure teene. Kõrvitsas on peale suhkrute ja vitamiinide ka karotiini ja karotinoide, B-rühma vitamiine ning nikotiinhapet. Seemnetes leidub rasvarikast õli (linool-, oleiin-, palmitiin, steariinhapetega), kukurbitooli ja limaaineid, B-rühma vitamiine, askorbiinhapet, karotinoide, orgaanilisi happeid, mikroelemente, sh tsinki.

Reinhold Vinkleri 1937. aastal ilmunud raamatust “Tervistavad kodumaa taimed” võib lugeda, et kõrvitsa keedis seemneist on ravimiks põie- ja prostatahaigustele.

Kõrvitsamahl ja viljaliha aitavad organismist välja viia jääkaineid, eeskätt kloriide, on abiks soolestiku normaalseks tegevuseks. Suure pektiinisisalduse tõttu aitab kõrvits soole-, eriti jämesoolepõletiku korral. Aitab ka eemaldada organismist liigset kolesterooli, kergendab neerude tööd ega mõju neerukudesid kahjustavalt. Kirjandusest leiab mitmeid vihjeid ka kaalu alandamiseks. Naljaga pooleks võib väita, et juba kõrvitsatega tegelemine on ju ühtekokku üks suur võimlemine.

Unehäirete puhul soovitatakse õhtul süüa veidi sooja kõrvitsapüreed meega.

Välispidiselt kasutatakse värsket viljaliha põletuste korral ja ekseemidele. Kuivale näonahale on kõrvitsamask hea.

Nüüd on igaühe otsustada, mis kujul ja milleks ta kõrvitsat kasutama hakkab. Tänuväärseim viis on teha mingi osa kõrvitsaist mahlaks, küpsetada kõrvitsaviilusid ahjupannil ja süüa kõrvitsaseemneid.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare