Köögiviljaaed, mis rabab iluga

Göteborgi suurel aiandusnäitusel esitlesid eri maade aiakujundajad oma visioone sellest, millised võiksid tulevikus välja näha köögiviljaaiad.

Püüdes sõnastada näidisaedade üht kandvat ideed, võiks see kõlada järgmiselt. Maailm ägab raskuste all: majandus- ja kütusekriisid, ohjeldamatult paisuv rahvaarv, järjest suurenev joogivee- ja toidupuudus, linnastumine, saastumine... Kõige mustemate stsenaariumide järgi pole üha kerkivate tootmis- ja veokulude pärast varsti enam poes saada värsket puu- ning köögivilja. Lõpeb praegune mugav ja priiskav elustiil, inimesed peavad taas hakkama ise endale toitu kasvatama.

Kuid sünge tulevik pole ju ometi ainus põhjus, miks ise aedvilja kasvatada. Kui maad on – ja kui isegi pole, nagu allpool näete –, on see igati mõistlik ning palju rõõmu pakkuv tegevus. See, mis koduaiast otse kööki jõuab, on ju n-ö supertoit, nagu tervisliku toitumise fanaatikud armastavad öelda: ülivärske, puhas, võrratu maitsega. Teiseks on aedviljad väga ilusad, neist saab kujundada efektseid ilupeenraid ja neid sättida konteineritesse.

Põhiosa suurnäituse köögiviljateemast oli väljas Göteborgi lähistel Gunnebo mõisas. Seda mõisakompleksi peetakse üheks ilusaimaks 18. sajandil rajatud valduseks Rootsis. Pargi kõrval on seal vaatamisväärsuseks ka suur klassikaline köögiviljaaed, mille orgaaniliselt kasvatatud saadusi kasutavad nii mõisarestoran kui kohvik. Modernsed näidisaiad olid mõisa ajaloolise miljöö ning traditsioonilise aiapidamise taustal võluvalt kontrastsed, kõrvuti olid minevik ja tulevik.

Köögivilja-aas restorani ees

Vastukaaluks Gunnebo ilu- ja köögiviljaaia rangelt sirgjoonelisele kujundusele tegi mõisa peaaednik Joakim Seiler restorani ette haljasalaks hiiglasliku köögivilja-aasa, paigutades aedvilja ning ürdid sinna kasvama läbisegi. Töö kandis pealkirja “Futuristlik köögiviljaaed”.

Väga nutikas – söögikohta on ju ülimalt otstarbekas haljastada selliste taimedega, mida saab samas ka tarbida. Ära jäävad suured veokulud ja kõik on parimas värskuses.

Joakim Seileri kujundatud haljasala oli veetlevalt kaunis. Õitsvad ja värviliste lehtedega ürdid moodustasid peenral voogava pehme värvika vaiba, mille seest tõusid esile suuremate lehtedega ning kõrgemad taimed: artišokid, lehtkapsad ja -peedid, mais. Silma paitas valdavalt hele- ja tumerohelistes, kollakates ning lillakates toonides värvigamma. 

Pilgupüüdjad olid aasal sirgjoonelistel kolmnurkadel kõrgemale kerkivad istutusalad, millel laiutasid lopsakad eri värvi kapsad ja aedsalati teisendid.

Kogu sellest ilust sai parima ülevaate paar meetrit kõrgemalt restorani väliterrassilt. Kardan, et seal istudes unustas nii mõnigi külastaja toidunaudingud ning jäi lummatult silmitsema imelist vaatepilti.