Kõrvits, mille seemneid ei pea koorima

 (4)
Kõrvits, mille seemneid ei pea koorima
Õlikõrvits ‘Miranda’ sügisel pärast koristamist.Foto: Kaja Kurg

Õlikõrvitsa viljaliha, maitse ja aroom on kahvatud, aga see-eest on tal üks suurepärane omadus – tema seemneid ei pea koorima!

Kes ei teaks, kui tüütu on kõrvitsaseemneid nende kivikõvast kestast välja urgitseda. Samas on nad nii maitsvad ja tervisele kasulikud, et varem võtsin selle tüütu nokitsemise kõigest hoolimata ette. Kuni üle-eelmise aastani, mil hea tuttav soovitas proovida õlikõrvitsa sorti ‘Miranda’.

Nii, nagu ta rääkis, see oligi: kui sügisel küpse kõrvitsa lahti lõikasin, oli see täis rohekaid seemneid, mida võis otsejoones suhu pista. Ei mingit kõva kesta! Maitse oli nagu ikka kõrvitsaseemnetel.

Kui hinnaline seemnesaak oli pitsilise säsi seest kokku korjatud, läks see majapidamispaberile tahenema. Kolme-nelja päeva pärast olid seemned kenasti kuivad, panin need klaaspurgis külmikusse hoiule.

Osa läks ka ahju röstimisele. Kuumus paisutas seemned toredasti prullakaks ja andis mõnusama maitse.

Tänuväärne muteerumine

Õlikõrvits on tegelikult hariliku kõrvitsa (Cucurbuta pepo) mutant, selgub “Kõrvitsaraamatust” (Maalehe Raamat 2007). Nimelt toimus ligi poolteist sajandit tagasi hariliku kõrvitsa juhuslik muteerumine, mille tagajärjel seemnete välimine puitunud seemnekest taandus ning järele jäi ainult õhuke läikiv kile. Muteerunud kõrvitsateisend nimetati hiljem õlikõrvitsaks (C. pepo subsp. pepo var. pepo Styrian Hulless-rühm).

Teisendi ladinakeelses nimes olev sõna styria tuleneb Kagu-Austria piirkonna Steiermarki ingliskeelsest nimest Styria. Sellel liidumaal on õlikõrvitsa kasvatamine ja tema seemnetest õli pressimine eriti populaarne, kõrvitsapõlde on tuhandeid hektareid. Sealtkandist on pärit ka üle maailma tuntud ja hinnatud õlisort ‘Steirisches Kürbis-kernöl’.

Nagu tavaline kõrvits

Õlikõrvitsa kasvatamises pole midagi erilist. Nii nagu teisedki kõrvitsad, on ta soojanõudlik ja vajab viljakat mulda, taimed tuleb ette kasvatada. Viljad koristage võimalikult hilja, et seemned saaksid kosuda. Enne suuremaid öökülmi viige kõrvitsad muidugi sisse. Nad säilivad edukalt ligi pool aastat.

‘Miranda’ viljad paisuvad suve jooksul parajalt suureks – 3–5 kg raskuseks. Sügisel koristamise ajal on vilja koor rohelise-kollasekirju võrgumustriga, soojas kuivas ruumis muutub see kollakasoranžiks.

Viljaliha on kollakas, igas keras 400–700 seemet. Austria taludes koristatakse õlikõrvitsat suurte kombainidega, mis eraldavad juba põllul seemned viljalihast ja kogu ülejäänud mass jääb purustatult maha.

Koduaias armastusega kasvatatud kõrvitsat ei suuda keegi muidugi nii toorelt kohelda, pealegi pole ilus toitu raisata. Kuigi õlikõrvitsa viljaliha toidutegemisel eriti ei hinnata, sest sel pole erilist maitset ega aroomi, saab seda kasutada suppides ja hautistes. Koos särtsakate lisanditega – sibula, küüslaugu, ingveri ja karriga – saab vägagi maitsva roa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare