Kui olete elupuust tüdinenud ja tahate midagi muud valida? Vaata, mille kasuks otsustada!
Hiibapuu ladinakeelne nimi – Thujopsis dolabrata – on tõlgendatav järgmiselt: sõna thujopsis tähendab tõlkes "elupuulaadne" ja dolabrata "tahumatult kujundatud". Seega võib hiibapuud tahumatuks nimetada küll.
Hiibapuu kuulub koos elupuudega küpressiliste sugukonda. Oma perekonnas on hiibapuu ainuke liik.
Hiibapuu kasvab looduslikult Jaapani mägedes 400–2000 m kõrgusel üle merepinna neis kohtades, kus on niisked ja jahedad orud. Seal võib ta kasvada kuni 30 meetri kõrguseks. Hiibapuu on Jaapanis looduskaitse all, kuna liigi leviala on raiumise tõttu vähenenud.
Oma kodumaal Jaapanis on hiibapuu hinnatud metsapuu, sest puit on kerge, pehme ja vastupidav. Seda kasutatakse sildade, ehitiste ja mööbli valmistamiseks. Alates 1700. aastast kasutati hiibapuu puitu ainult keisri ja usuga seotud hoonete ehitusel.
Sobib koduaeda
Ahti Tiirmaa Rebase talu puukoolist soovitab hiibapuud senisest rohkem kasvatada siinsetes aedades ja väiksematel haljasaladel, sest liik on vaba kahjuritest ja haigustest ning külmakindel.
Euroopas ja Eestis kasvab hiibapuu peamiselt puukujulise põõsana.
Hiibapuu võrsed koosnevad soomustest, pealmine osa on läikiv ja roheline, alumisel poolel on sinakasvalged õhulõhed. Põõsa tüvi on tume-punakaspruun.
Kasvukohaks eelistab ta niiskemaid muldi ning poolvarjulist kasvukohta. Varakevadel on soovitatav noori taimi päikese eest varjutada. Kasvukoht võiks olla tuulevaiksem.
Pügage ja lõigake põõsast vaid siis, kui soovite talle anda korrapärast kuju. Suuremaks lõikamiseks ei ole ta nii sobilik kui elupuu.
Hiibapuid on lihtsaim paljundada pistikutest. Alguses on taime kasv aeglane, kuid täiskasvanuna see kiireneb. Seemneid temalt ei saa, sest hiibapuu Eestis ei vilju.
