Kuidas hoolitseda võimsate pojengipuhmaste eest

Enamik pojengiliike eelistab aias avatud päikeselist kasvukohta, kuid leidub neidki, kes edenevad ebasoodsamates kohtades.

Oma domineeriva välimusega kaunistavad pojengid aeda ka pärast õitsemist, luues elustavaid aktsente.

Hilisest keskajast ja renessansist alates on olnud Kesk-Euroopas tuntud eelkõige varajane pojeng (Paeonia officinalis), hõlmine pojeng (P. peregrina) ja nende hübriidid. Neid võib kõhklematult istutada täispäikese kätte. 18. ja 19. sajandi vahetusel said tuntuks valgeõielise pojengi (P. lactiflora) hübriidid, millel on eelnevatega sarnased valgus- ja mullanõuded, eeliseks aga mitu õit varrel ning suurepärane lõhn. Kõik mainitud pojengid on Kesk-Euroopas talvekindlad.

Kogemused nende liikide ja hübriididega viisid üldise arusaamani, nagu vajaksid kõik pojengid avatud kasvukohta, palju valgust ja ühesuguseid pinnasetingimusi. Nüüdseks on Euroopasse jõudnud palju uusi liike mujalt, nende hulgas selliseidki, mis kasvavad väga hästi nii poolvarjus kui varjus, rikastades siinsete aedade-parkide sortimenti.

Et mõista, miks neil on sedavõrd erinevad kasvunõuded, tasub teada ajalugu. Pojengide puhul on tegemist väga vana taimeperekonnaga, mis kujunes kriidiajastul 144–65 miljoni aasta eest. Kontinentidel polnud siis veel tänapäevast kuju. Vaheldusid külma- ja soojaperioodid. Jääaegadel hukkusid paljud omamaised taimeliigid, pojengidest jäid ellu need, kes suutsid tagasi tõmbuda jäävabadele mäestikutippudele, nagu varajane pojeng Alpides. Samuti aitas pojengiliikide kadumisele Euroopast kaasa inimene, sest neid koguti ja kasutati rahvameditsiinis.

Vahemere piirkonna pojengid

Vahemeri tekkis alles umbes 6 miljoni aasta eest miotseenis ning on seega pojengidega võrreldes üsna noor. Paistab silma, et pojengid kasvavad siin eelkõige saartel. Jääaegadel taandusid pojengid mägedesse. Vahemeri ei omanud siis praegust ulatust, jää sulades ümbritses vesi mägesid ja tekkisid saared.

Vahemere piirkonnas kasvavad pojengid kaljustel aladel, enamasti lubjakivil. Lubjakivi mureneb ilmastiku mõjul suhteliselt kergesti, tekivad kaljulõhed ja uurded, mis vihmavee kiiresti ära juhivad. Moodustunud tühimikesse ja lõhedesse koguneb õhuke mullakiht, kus pojengid juurduda saavad. Hea looduslik drenaaž kaitseb liigse niiskuse eest, tagades samal ajal taimele n-ö külmad jalad.

Pojengid ei kasva kunagi mägede lõunanõlvadel, seal on neil liiga palav. Eelistatud on ida- või läänenõlvad, kus nad “tõmbuvad” hõredasse metsa või metsaservale. Pojengid otsivad alati kaljude ja kivide lähedust.

Kaukaasia pojengid

Siin kasvab mitmeid endeemilisi liike, mis väga hästi aeda sobivad: kollaseõielised lagodehhi pojeng (P. mlokosewitschii), P. steveniana, kreemikasvalge Wittmanni pojeng (P. wittmanniana) ja robustne roosa P. caucasica.

Paljud neist kasvavad hõredates või varjukates mägimetsades. Nad on küll mäestikutaimed, mis kasvavad hea drenaažiga nõlvadel ja armastavad kivide seltskonda, kuid koduaias saavad hakkama ka teistsugustes tingimustes. Tähtis on vaid hea drenaaž. Kõikidele Kaukaasia liikidele on Kesk-Euroopas iseloomulik suurepärane talvekindlus ja robustsus.

Hiina pojengid

Otsustav erinevus, võrreldes Euroopa mäestikega, on Hiinas kliima – seal on suviti tugevad mussoonvihmad. Lubjakivid on erosioonist väga läbi uuristatud ja mõrased, vesi juhitakse kiiresti ära ning seepärast saavadki liigniiskust pelgavad pojengid siin kasvada.

Kõrge põhjavee taseme tõttu on põõsaspojengid istutatud üleskuhjatud ja drenaažiga varustatud mullavallile. Kõrge põhjavesi on surmav

Kasvukoha valikul aias on kõige tähtsam eeldus pinnase vee läbilaskvus. Seisvat niiskust pojengid absoluutselt ei talu, hukutavalt mõjub põhjavee suhteliselt kõrge tase. Eriti just põõsaspojengid ajavad oma juured sügavale ning niipea, kui need pärast paljusid edukaid kasvuaastaid ulatuvad põhjaveeni, surevad taimed äkki. Ühes Saksa arboreetumis istutati põõsaspojengid selle ennetamiseks kokkukuhjatud ja drenaaþitorudega varustatud mullavallile. Ka hiinlased eelistavad parkides pojengide kasvupaigana terrasse või kõrgpeenraid.

Muld olgu kobe ja õhurikas

Tihkes mullas hakkavad pojengid mõne aasta pärast kiratsema. Looduses kasvavad nad ju alati kividega koos. Aias saab muuta pinnast kobedamaks ja õhurikkamaks väikeste kivitükkide ja veerisega. Eelistatud on kivid, mis vee kiiresti ära juhivad, nagu lubjakivi ja graniit.

Kõige paremini kasvavad pojengid neutraalsel kuni aluselisel mullal, hapul pinnasel ei tasu nendega katsetada. Toitainetevaesel liivmullal nad kiratsevad, ka ei värvu õied seal korralikult. Taimede tõeline ilu – lopsakas kasv ja erksad õied – avaneb toitaineterikkal savikal mullal.

Kuid ka savika mulla puhul tuleb istutusala korralikult ette valmistada. Põhireegel on: ei tohi anda turvast, värsket komposti ega värsket sõnnikut. Küll teevad head pinnast õhustavad materjalid, nagu lubjakivi- ja graniidikillustik, pimsskivi, jõeliiv. Väetada võib alles pärast juurdumist.

Osa naudib põhjapoolseid nõlvu

Pojengiliikide valgusnõuded looduslikul kasvukohal on hoopis teistsugused kui Kesk-Euroopas kasvades. Suur osa liike pole pärit mitte mõõdukast, vaid subtroopilisest kliimast.

Kõige lõunapoolsema levilaga on Delavay pojeng (P. delavayi) – ta kasvab 25. laiuskraadil Yunnani provintsis Hiinas. Enamik liike kasvab kõrgel mägedes, kus valgus on väga intensiivne, seepärast tõmbuvad nad seal mägimetsadesse. Nende peamine kasvuaeg on kevadel, kui puud on raagus. Puude lehtimise ajaks on pojengidel kõrguskasv lõppenud ning puulehtede vari kaitseb arenevaid õisi liiga tugeva päikesekiirguse eest. Nii õitsevad taimed kauem ja viljuvad paremini.

Pojengid, kes Vahemere ääres või Kaukasuses end madala hõreda metsa kerges varjus hästi tunnevad, taluvad Kesk-Euroopas rohkem valgust. Põhjapoolsed nõlvad või kohad, kuhu päike paistab vaid pool päeva, on sellistele liikidele ideaalsed.

Õhu ja mulla niiskus

Drenaaži käsitlenud lõigust võiks järeldada, et pojengid vett ei armasta. Päris nii see pole, pinnase teatud niiskus on kasvuks vajalik, eriti kevadel uute võrsete arenemise ajal.

Küll aga ei armasta päikeselembesed pojengid kõrget õhuniiskust. Rannikualadel ja atlantilise õhuniiskuse mõjupiirkondades, näiteks Inglismaal, esineb sageli seenhaigusi. Teatud liike, nagu ahtalehist pojengi (P. tenuifolia), on seal peaaegu võimatu kasvatada. Varjukatel ja niiske õhuga aladel tuleks päikeselembestele pojengidele eelistada metsadest pärit liike.

Värskelt istutatud pojengid vajavad põuaperioodidel niiskust, vanemad korralikult juurdunud taimed võivad aga mitu kuud ilma vihma ja kastmiseta toime tulla. Põõsaspojenge ärge sügisel kastke, siis küpseb puit paremini ja talvitumine on edukam.

Mõned liigid, eriti lõunapoolsetelt laiuskraadidelt pärit, on geneetiliselt programmeeritud kevadel väga vara kasvu alustama. Nende noori võrseid tuleb külmadel öödel sooja hoidva kangaga katta.

Ajakirjast Gartenpraxis refereerinud Virve Roost

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare