Kuidas istutada istikut, et kasvaks tugev ja ilus roos

Foto: Argo Ingver

Mida sügavam ja suurem on istutusauk, kuhu on lisatud ka piisavalt rammu, seda ilusamad roosid kasvavad.

"Nii lihtne see tarkus ongi,” võtab roosikasvataja ja Eesti Roosiklubi liige Ester Timmas lühidalt kokku kõige olulisema.

Estri aias kasvavad roosid lõunasse avaneval nõlval. Päikese poolest on asukoht ideaalne, sest ühegi suure puu ega hoone vari siia ei lange.

Aga pinnas! Roosisõbrale on see lausa õudusunenägu, sest krundile peale veetud mulla all on veidi liiva ja kruusa ning seejärel algab paas. Sellest hoolimata tunnevad roosid end siin aias aga suurepäraselt.

Uurime, mis nipiga nad roosidele täiesti ebasobival pinnasel nii uhkelt on kasvama saadud.

Kangiga raiutud istutusaugud

Käsiraamatud annavad sentimeetrites soovitusi, kui sügav ja lai peaks istutusauk enam-vähem olema. Ester on teinud oma elu lihtsamaks ja kasutab sõna otseses mõttes käepäraseid mõõtevahendeid: kui naise väljasirutatud käsi ulatub augu põhja, siis on sügavus paras. Sobiv laius on aga selline, kui väljasirutatud sõrmedega küünarvars ulatub üle augu ühest servast teiseni.

Paesel krundil tuleb istutusaugud raiuda kangiga. Kui muld, liiv ja kruus lõpevad, algab võitlus paekamakatega. Kuna Ester istutab roose alati koos abikaasa Jüriga, kulub mehe jõud selle töö juures ära, kuna vahel tuleb august välja sikutada päris suuri kivikolakaid.

“Ühe augu tegemine on poole päeva töö, selleks kulub oma neli-viis tundi. Nendes aedades, kus pehme kivideta pinnas, on nii suure istutusaugu tegemine naljategu – tund aega, ja valmis!”

Kogu väljakaevatud pinnas viiakse minema, seda tagasi ei panda.

“Istutusauk peab olema sellepärast hästi suur, et roosil oleks, mida süüa ja kuhu juuri ajada,” selgitab Ester, miks tasub nii suurt vaeva näha.

Kaasavaraks veisesõnnik või kanakaka

Tavaliselt panevad Timmased augu põhja värsket veisesõnnikut, mida nad on aastaid toonud teisest Eesti otsast sugulaste juurest suurtes prügikottides. Mida kõike andunud roosisõbrad oma kasvandike heaks ära ei tee!

Sõnnik on täiesti värske, et ta augus olles võimalikult pikemalt oma tööd teeks: tasapisi kõdunedes toidaks roosi.

Sel aastal kasutavad nad poest ostetud kanakaka-graanuleid, mis sobivad samuti. See on hea võimalus just linnainimestele, kel pole loomasõnnikut niisama lihtne hankida.

Ester pani hommikul graanulid likku, et need paisuksid ja veidi toitaineid ka vette lahustuks. Nüüd valab Jüri selle poolvedela supi auku, lisab mulda ja segab kogu kraami kühvliga korralikult segi. Roosidele läheb vaid parim ehk spetsiaalne roosimuld, mille tootja on kokku seganud täpselt roosi vajadusi arvestades.

Mineraalset istutusväetist istutusauku ei lähe, suvel ei saa taim ka mineraalset pealtväetist, sest Estri arvates ei vaja ta lihtsalt esimesel aastal nii palju väetist.

Kuna istikupotid olid kuivale jäänud, veetsid taimed enne istutamist mõne tunni veenõus, et end korralikult vett täis imeda.

“Kindlasti peab enne istutamist vees hoidma paljasjuurseid istikuid. Aga suures, 3–5-liitrises potis olevat taime üldjuhul leotada pole vaja, kui muld potis on niiske – selle võib kohe ära istutada. Läbikuivanud juurepall tuleb enne muidugi likku panna,” annab roosikasvataja näpunäiteid.

Väikese roositaime istutamise nipid

Meie istikud on veel väikesed, sellepärast istutab Ester need veidi teisiti kui muidu: “Pookekoht peab jääma umbes 10 sentimeetri sügavusele, väike taim mattuks aga sel juhul peaaegu täielikult mulla sisse. Seepärast katan pookekoha esialgu vaid kergelt ning mullapind istutusaugus jääbki kümmekond sentimeetrit madalamaks.

Suvega viskavad varred 30–40 sentimeetrit juurde ning augustis ajab taim kindlasti ka mõned uued võrsed. Sügisel muldan roosi üles, kevadel mulda ei eemalda, ja pookekoht ongi õigel sügavusel.”

Kastke korralikult

Ester sobitab istiku augu keskele ja Jüri puistab kotist selle ümber mulda. Kui juurepall on mullaga ümbritsetud, tuleb see kindlalt paika suruda. Seejärel läheb auku ämbritäis vett. Roositaim istub nüüd nagu keset järvekest, mis aeglaselt madalamaks vajub.

“Nii palju kui vett auku mahub, nii palju valage. Vesi viib mulla tihedalt juurte ümber ja mulla sisse ei jää tühikuid. Pole midagi paha, kui taim veidi liguneb, liigne vesi kaob pinnasesse. Roos ammutab end korralikult vett täis ja saab ilusasti kasvama hakata,” ütleb Jüri.

Kui vesi on mulda imbunud, tuleb istutusauku veel veidi mulda lisada. Ja ongi valmis.

Lõpuks pistab Ester taime kõrvale ka sildi sordi nimega. “Inimesed viskavad tihti pärast istutamist sordilipiku minema või ei kirjuta nime üles. See on suur viga. Pean sageli kuulma kurtmist: mul on üks ilus roos, aga ta ei õitse ja ei taha kuidagi kõrgemaks kasvada, mis tal viga on? Kui küsin sordi nime, siis seda ei teata. Nii on väga keeruline aidata, kui ei tea, kas tegu on pinnakatja, teehübriidi, floribundi või hoopis pargiroosiga. Sellest sõltub aga taime hooldamine.”

Sage viga – pookekoht jääb välja

Paljud vanemad inimesed väidavad, et vanasti õpetati: pookekoht peab olema maapinnaga tasa. Ester selgitab, mis juhtub, kui pookekoht jääb välja.

- Esiteks: istikust ei kujune ilusat tihedat põõsast. Pookekohast üleval on varrel uinuvad pungad, millest kasvavad poogitud sordi uued oksad. Nende äratamiseks ei piisa õhus olevast niiskusest, vaid vars peab olema mulla sees. Vastasel juhul jääbki roosile see üks varreke ja ehk ajab ta ka mõne üksiku
kasvu.

- Teiseks: mulla sees on pookekoht talvel külma eest hulga paremini kaitstud kui maapinnal. Kui roos sügisel paarikümne cm kõrguselt üles mullata ja pookekoht on 10 cm maa sees, on kaitsev kate 30 cm paksune. See on piisav kaitse 20kraadise pakase eest. Maa peal oleva pookekoha ja koos sellega kogu kultuurosa võib hukutada aga juba 10–15 miinuskraadi.

Allikas: Maaleht

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare