Kuidas kivid aiaks laduda

Kiviaeda taastades võib kiviladuja teha vähemalt viis viga. Mismoodi neid vältida?

Kuidas õiget aeda laduda, seda teavad Eestis vähemalt kaks meest: Dan Lukas Hiiumaalt ja Mihkel Koppel Saaremaalt. Nendelt järgmised mõtted pärinevadki.

Põhjusi, miks kiviaeda taastada, on mitu. Esiteks on hästi laotud aed ilus. Teiseks saab Eestis taotleda toetust kiviaedade rajamiseks, taastamiseks ja hooldamiseks.

Millest alustada vana aia puhul? Tõdemusest, et vanal meistril polnud joonlauda. Tegutses talupoeglik arusaam: ära hakka rasket kivi kaugele tassima. Küll oli tähtis see, et kokku laotu loomi koos hoiaks (või tee peale ei laseks) ning ise laiali ei vajuks.

Nii pole ka ime, et vanad aiad on olnud loomult n-ö koonduvad, pigem laiemad kui kõrgemad. Nõnda jäi alles ka võimalus kive lisada.

Niisuguseid aedu ei teinud eraldi meistrid – see peaks kõiki julgustama kivi kätte haarama ja aiaks tõstma.

Ajas edasi mindi juba ilu suunas. Aed näitas mehe oskusi, maitset, jõukust. Neid laoti (põhiliselt paekivist) ka kirikuaedade ja mõisa­parkide piiramiseks.

Kiviaiavaba pole aga ka tänapäev. Neid nii taastatakse kui ka ehitatakse uusi.

Ehitusmaterjali põhjal jaotuvad aiad paekivi-, raudkivi- ja segatüüpi aedadeks.

Segatüüpi aed laoti tavaliselt alusele pandud suurtele maakividele. Pae­kivi kasutati eelkõige suuremate raudkivide kinniladumiseks.

Aia laius ja kõr­gus olid üsna samas suurusjärgus – kui taheti kolmveerand meetri kõrgust aeda, tuli ka aia alus teha sama lai.

Raudkiviaia puhul laoti kaks tipu poole koonduvat püstkihti. Väliskihtidesse pandi suuremad ja nurgelisemad kivid, mis paremini seonduvad. Sisekihis kasutati täiteks kiviprügi. Tuli olla ettevaatlik, sest sisekihi mass ei tohtinud olla väliskihtide mas­sist suurem.

Aiad erinevad ka ladumisviisi poolest. Ühtesid neist nimetatakse puis-, metsa- või niiduaiaks. Materjaliks on lõhkama­ta, ümarad ja suhteliselt ühtlase läbimõõduga (15–40 cm) raudkivid, neli kuni kuus rida. Tulemus koondub püramiidjalt ühe kol­mandiku aia aluse laiuseni.

Teine liik on põllu- või külavaheaed. Materjaliks on eri suurusega raudkivid, alu­mises reas suuremad ja ülemistes iga reaga väik­semad (4–5 rida). Esineb ka üksikuid lõhatud kive ja mõni paekivi. Tunnuseks on alates teisest reast elegantselt koonduv kiviladu ning proport­sionaalselt muutuvad mõõdud.

Kolmandaks võib nimetada lambaaeda või lambaladu. Materjaliks on eri suurusega nii lõhatud kui ka ümarad raudkivid ja paeklibu. Tammepuust lõhestatud teivas lao­ti aeda sisse, sellele toetuvad kasevitstega kin­nitatult omakorda kuuselatid.

Leidub aga ka ümaraedu, ühekordseid lõhatud aedu, piiriaedu, salvaedu, püramiidaedu.

Kui püüda aeda taastada ajaloolist eeskuju aluseks võttes, tuleks materjal varuda lähimast ümbrusest. Vundamenti pole vaja, kivid võib laduda otse pinnasele.

Laduma peaks nii, et ülemise rea kivid ei töötaks kiiluna alumise rea suhtes, vaid toetuks neile. Iga kivi peaks toetuma vähemalt kolmest punktist alumistele kividele. Logisemist peab vältima. Jälgida tuleb vana aia mustrit.

Allikas: Dan Lukas ja Madis Rennu, “Kiviaia rajamine, hooldamine ja taastamine”

---

Võimalikud vead

Liiga suured kivid asetatakse liiga kõrgele. Nii tekib oht nende väljavajumiseks.

Aia otsa visatakse väikesed, nn kerisetüüpi kivid. Sealt võib aga ka raskem lumi nad alla tuua.

Kiilukujuline kivi pannakse serviti. See paneb aia vari-sema.

Eiratakse tegelikku aluskeha. Kui see on koonuseline, pole mõtet sirget serva laduda.

Laotakse kaks eraldi fassaadi neid omavahel sidumata. Tagajärjeks on varisemine.

Kui taastatakse liiga lühike jupp aeda korraga, võib ladu hakata jooksma diagonaalselt. Parem on korraga ette võtta 8–10 meetrit.

Vana sammalt ei tasu ära visata. Kui see kivide vahele panna, on mulje juba paari-kolme aastaga loomulik.

Allikas: Mihkel Koppel