Kuidas kujundada loodusvarjuaeda?

 (1)
Kuidas kujundada loodusvarjuaeda?
LoodusvarjuaedFoto: Raivo Tasso

Eelkõige sobib loodusvarjuaed neile maaomanikele, kes ei ela oma maal aasta ringi ja hooldavad sellest pidevalt vaid väikest osa.

Kuid ka väikesel krundil saab maa elurikkust suurendada ja ümbrusega on meie maatükk ikkagi seotud.Loodusvarjuaed sobiks ka maakoolidele ja turismitaludele: see oleks omalaadne näitlik õppevahend ja kergesti ligipääsetav vaatamisväärsus.

Kokkumäng või vastumäng

Kokkumäng loodusega on odavam kui mäng looduse vastu. Selle lausungi mõte saab selgeks, kui võrdleme, millist töö- ja ajakulu nõuab loodusvarjuaed ja millist teised, puht inimtekkelised kooslused.

Peale esialgsete kujundus- ja hilisemate liigirikkust suurendavate istutustööde ei vaja loodusvarjuaed pidevat hooldust. Juba välja kujunenud loodusvarjuaias kulub aastaid, enne kui inimene peab seal midagi aeganõudvamat tegema. Ka esialgsed tööd jagunevad mitme aasta peale.

Isegi puisniit, mis sarnaneb mitmeti loodusvarjuaiaga, vajab märksa enam inimese kaasalöömist koosluse elus. Kord aastas tuleb kogu maa-alal niita hein ja ära vedada. Koristada tuleb ka niitmist takistavad langenud oksad.

Pargis vajavad niidud-murud aastas mitu korda niitmist, korrapärased hekid pügamist, osa põõsaid okstelõikust ning teed hooldust. Sügisel tuleb koristada langenud lehed. Palju tööd on lillepeenardega. Kuigi inimese osa on eri stiilis parkides väga erinev, jätkub tööd ikka aastaringi.

Seotud lood:

Iluaia korraspidamine, ilma et keegi sellega pidevalt tegeleks, on võimatu. Mõtlen naljatamisi, et kes soovib rajada näiteks jaapani stiilis aeda, peab sinna esimese asjana istutama ühe pikaealise püsiaedniku. Kui inimese osa tolles koosluses kaob, võib aed muutuda juba nädalaga. Isegi talvel võivad liigne jäide, lumi ja pakane seda kooslust rängalt kahjustada. Iluaias on inimene selle koosluse lahutamatu osa.

Mida võtta, mida jätta

Loodusvarjuaia kujundamist võib alustada tasapisi. Pärast koha väljavalimist ja taimeliikide ülevaatust saab teha pikemaidki plaane. Ühekorraga, nagu planeeritakse parke või krunte, pole loodusvarjuaeda vaja valmis mõelda.

See polegi võimalik, sest loodusvarjuaia aja mõõtmise algühikuks on aasta. Alla aastast kasvuaega ei saa midagi öelda püsitaime edasise käekäigu kohta. See aeg on palju pikem, sest aastad ei ole vennad. Eriti kehtib see nende taimede puhul, mida me liigirikkuse suurendamiseks ise juurde istutame.

Kui valitud paik on loomuliku metsastumise tulemusena liiga varjuline, tuleb loodusvarjuaias alustada hoopis valikraiest. See peab olema valiv päris mitmes mõttes.

1. Kui mõnest taimeliigist on olemas vaid üks taim, siis tuleb see alles jätta. Märgistage see ereda lindi või vaiaga, et teda kogemata ei vigastaks. Väiksemad lehtpuud ja põõsad märgistage ka siis, kui kavatsete valikraiet teha enne lehtede ilmumist või pärast lehtede langemist. Raiumishoos ei pane sarnase koorega, aga eri liiki noori puid ja põõsaid lihtsalt tähele. Vajadusel tähistage ka üksikuna esinevate rohttaimede kasvukohad.

2. Erinevalt majandusmetsa valikraiest tuleb loodusvarjuaia puude-põõsaste osas teha valik selliselt, et alles jääksid eri vanusega üht liiki taimed – võimalusel üheaastasest metsakuivani. Noortaimed tagavad järelkasvu, metsakuiv pakub aga elupaika paljudele eluvormidele. Metsakuiv on rähnide, puukoristajate, porride ja pisimutukate toidulauaks.

3. Igasugune raie mõjutab kohe ka kasvama jäänud puid-põõsaid, seega ei saa loodusvarjuaeda kujundada ühekordse raiega. Looduslike tingimuste järsk muutumine võib viia mõne liigi vohamiseni, mõni taim jääb aga kiratsema. Järsk raie võib ka seni kaitstud taime avada metsloomade kahjustustele.

4. Valikraie muudab koha valgustingimusi. Seegi muutus ei tohi olla järsk. Varjust või poolvarjust lagedale sattunud rohurinne muutub juba aastaga.

5. Juba enne valikraiet, aga ka pärast seda on mõttekas ära märkida võimalikud istutuskohad liikidele, mida tahate loodusvarjuaeda juurde tuua.

Kohti vaadake valmis varuga, sest teinekord satud ootamatult mõne puuduva liigi peale või toob selle sõber kingituseks. Kui mõni kingitus nõuab peamurdmist, et kuhu ta sobitada, siis soovitud, aga seni veel puuduv taim teeb alati rõõmu.

Loe veel

6. Kui loodusvarjuaia ala on väike ja iga puu on arvel, saab uusi liike istutada vaid nende puude-põõsaste asemele, mida on ühest liigist mitu tükki. Kui see on võimatu, eelistage neid pärismaised liike, mis on ümbruskonnas või kogu Eestis vähearvukad.

Juba aastasadu on osa meie puuliike kannatanud nn negatiivse selektsiooni käes. Välja raiuti eelkõige paremad puud, mis sobisid töötlemiseks. Eriti ulatuslik oli selline raie ilmselt XIX sajandi teisel poolel, kui 90% rahvastikust elas maal ning ehitusmaterjali ja tarberiistade poolest veel suuresti puuajas. Niinepunutiste valmistamine mõjutas halvasti pärna, suurepäraseks palgiks kasvamine sangleppa, head paindeomadused aga jalakat ja künnapuud jne.

Puuaeg andis oskusi igat puuliiki just kõige sobivamas kohas kasutada, aga see põhjustas ka vähearvukate liikide ülemäärase väljaraiumise.

Hiljem, kui metsi hakati majandama kui puupõlde, keskenduti vaid mõnele puuliigile. Mänd, kuusk, kask, otsapidi ka haab – ja kogu lugu. Teised puuliigid on pikka aega olnud vaid küte ahjus või lõkkematerjal. Oma maal saab sellist suhtumist muuta, võtkem seda kui ühe vana võla tasumist.

Oaas või golfimurust kõrb

Elurikkuselt on loodusvarjuaed nagu oaas, golfimuru aga võiks võrrelda kõrbega.

Väikesel krundil saab loodusvarjuaia põhimõtteid kindlasti rakendada piirdehekkide juures. Mõne meetri laiusele ribale mahuvad nii eri liiki puud kui põõsad, nende vahele ja alla arvukad rohttaimed. Puude ja põõsaste äärde peaks jätma loodusliku rohuriba, mida ei niida.

Selline hekk on ka üsna vastupidav igasuguste kahjustuste suhtes. Meie loodusvarjuaias kasvavad niisuguses vööndis muu hulgas looduslikud maitse- ja ravimtaimed, näiteks pune ja naistepuna. Sealt saab suhu pista nii metsmaasikaid kui põldmarju ja see õitseb suvi läbi, alates sinilillest ja ülasest.

Ka tilluke ala võib olla liigirikas. Meie pere puisniidu mõne ruutmeetri suurusel maalapil kasvavad koos tamm, saar, kask, pihlakas, toomingas, paakspuu, kuslapuu ja mage sõstar. Neid ei ole sinna istutanud inimene. Sellise puusalga ellu pole meil mõtet ka sekkuda. Vast ainult hädaabi korras, näiteks kui suurema puu murdunud oks kahjustab väiksemat.

Siit leiab aga eeskuju. Rohust, põõsast ja puust saab söögilaua suuruselt maalapilt püstitada mitmekümne meetri kõrguse loodusliku redeli taevasse, iga redelipulk pakub kellelegi elu- ja varjupaika.

Loomade ja lindude kohale meelitamine sõltub suuresti loodusvarjuaia asupaigast. Taimestiku suur liigirikkus loob eeldused selleks, et kohta külastaks või valiks oma päris elupaigaks võimalikult paljud liigid. Nende ligimeelitamisel on abi näiteks Ann Sooviku koostatud kogumikust “Loodusaed” (www.loodusaed.kirikiri.ee).

Ainulaadne kogu maailmas

Kuna iga loodusvarjuaed on ainulaadne kogu maailmas, saab selle kohta nõu pidada ainult kohapeal. Toon siiski mõne näite oma loodusvarjuaia taimestiku täiendamise kohta. Meie kinnistu asub loodusmaastikus, vaatasin eelkõige ringi lähiümbruses. Nii lisandusidki taimed, mis miskipärast polnud veel meie maale jõudnud. Sinilill ja ülane tulid 500 m, kukerpuu 800 m, pooppuu ja metspirn 1 km, jalakas 3 km, pärn 15 km kauguselt. Puude all kasvasid juba rohulauk ja metslauk, lisasin 10 km kauguselt toodud karulaugu ning istutasin peenrasse murulaugu ja küüslaugu. Puudu on veel nurmlauk.

Puukoolidest olen saanud künnapuu ja sanglepa, kuid lähiümbrusest pärit taimedel on rohkem eeldusi pärast ümberistutamist püsima jääda.

Üsna vähese vaevaga on meie maalapike muutunud märksa elurikkamaks. Just seda elurikkust pean kõige tõelisemaks rikkuseks. Sellest saab osa kogu meie pere ja sellest jätkub ka külalistele. Ja elurikkust võib oma maal sedasi suurendada igaüks.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu detsembri numbris

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare