Kuidas muuta väike aed ilusaks

Elamusliku aia saab kujundada ka väikesele maa-alale. Ma istun terrassil ja naudin ees avanevat põnevat aiamaastikku. Värvikad istutusalad on nagu saared, mis triivivad murujões.

Nende looklevad servad loovad mulje liikumisest, meelitades edasi astuma ja vaatama, mis on järgmise käänu taga.

Tulebki tõusta ja minna. Istutusalade vahel kulgemine kujuneb pikaks jalutuskäiguks nagu suures aias. Ometi on tegu üsna väikese rohealaga, sest umbes pool sellest Merivälja eramukrundist jääb suure maja ja teesillutiste alla.

Selle aia projekteeris aiakujundaja Irma Tungal, kes lahkus meie hulgast paar aastat tagasi. Ta oli meister looma vaateid ja komponeerima taimekooslusi. Irma nautis väljakutseid, mida pakkusid näiteks keeruline reljeef või erilise kujuga maja. Selleski aias polnud mängumaa just suur, ees- ja tagaaias kokku umbes 800 m². Keerukust lisas asjale tagaaia kallak naaberkrundi poole.

Terrassil istudes ei oska keegi arvata, et tegelikult on pika istutusala taga paiknev elupuuhekk pool meetrit madalamal. Silm näeb ju tasast muruplatsi ja seda ääristavat ilupeenart. Selgub, et aeda rajades tehti siin tublisti pinnasetöid: selleks, et heki ette kavandatud piklik istutusala languse taha ära ei kaoks, tõsteti see koos murualaga ühele tasapinnale. Peenar on tegelikult veel kümmekond sentimeetrit kõrgem, et taimi paremini eksponeerida.

Heki ja taimesaare vahele jäi umbes poolteise meetri laiune murukoridor. Terrassilt ja siseruumidest vaadates sellest aga aru ei saa, tänu tühjale ruumile jääb hoopis mulje, justkui oleks peenar hulga laiem kui tegelikult.

Tume elupuuhekk on suurepärane taust, mille ees ilupuud ja püsikud oma õievärve ja leheilu näidata saavad. Kahjuks on meie aedades väga tüüpiline see, et okaspuuheki esine jäetakse tühjaks. Tume ja kõrge igihaljas müür aga justkui surub peale ja muudab ruumi väiksemaks. Hea foon vajab enda ette värve!

Selles aiavaates on hästi näha, kuidas kollase õiesäbruga kaetud põõsasmaranad tumeda heki ees lausa säravad. Peenral tekitavad sellel suve lõpu pildil heleda laigu päevakübarad, päikesesilmad, härjakakrad, lehtpõõsastest kontpuu ‘Aurea’, kollaselehine põisenelas, terveservaline paju ‘Hakuro Nishiki’, Matsuda remmelgad. Heleda õie- ja lehevärviga taimed on teadlikult istutatud kaugemale, krundi ääre poole, sest hele paistab ka kaugemalt paremini ära ja suurendab optiliselt ruumi.

Õhulisust toovad aiaruumi vabakujulised lehtpõõsad ja püsikute lopsakad puhmikud. Kogu see vaba voogamine vajab aga tasakaaluks veidi geomeetriat. Seda ülesannet täidavad tüvel trooniv ebaküpressikera, kanada kuuse ‘Conica’ koonused, ümmargused elupuud, mägimännist “aiabonsai”. Kui elupuuhekk on saavutanud soovitud kõrguse, pügatakse seegi vormi.

Võiks arvata, et ka istutusalade servi ääristavad kivid on mõeldud peenarde kuju rõhutama. Tegelikult see nii ei ole. Kuna aed rajati alles kaks aastat tagasi, on taimed veel väikesed, edaspidi varjavad nad heleda kiviriba. Selline rohukamaraga ühel tasapinnal olev kiviriba teeb muru hooldamise väga mugavaks: ära jääb peenraservade viimistlemine murukääride või trimmeriga.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu märtsi numbris.