Paljundamiseks valida pea- või külgharu tipud, milledest terava noaga lõigates tehakse ristilõike abil pistoksad. Piisab, kui pistokste pikkuseks jääb umbes 20cm. Kuna lõikekohast eraldub rohkesti valget piimmahla, siis selle peatamiseks ja mahaloputamiseks tuleks pistoks asetada mõneks ajaks leigesse vette.

Kui piimmahla eraldumine on lõppenud, võetakse pistoks veest välja ja jäetakse paariks päevaks õhu kätte kuivama. Ei juhtu ka midagi, kui kuivamisperiood on veidi pikem, näiteks nädal. Vette panemise võib ka tegemata jätta, kuid haavale kuivanud piimmahl raskendab juurdumist. NB! Piimmahl on mürgine, veidi mõrkja lõhnaga ning võib tundlikemal põhjustada nahaärritust, seega tasuks olla ettevaatlik.

Kui pistoks on seisnud paar päeva kuni nädal, pannakse ta kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud mulda juurduma. Kastetakse tagasihoidlikult ja pott asetatakse valgesse kohta. Kolmekandiline piimalill on juurdunud, kui taime tipus on näha väikeste roheliste lehekeste ilmumist. Sel perioodil, kui taim juurdub, olla kastmisega ettevaatlik, pidevalt liigniiske keskkond soodustab mädanike teket.

Kolmekandiline piimalill tahab kasvamiseks palju valgust ning talle sobib hästi päikseline kasvukoht. Ebapiisavas valguses muutuvad taime varred heleroheliseks ja nõrgaks. Kasta mõõdukalt, vältida ülekastmist. Kui mõned kastmiskorrad ununevad, ei juhtu taimega peale väikeste lehekeste kollaseks muutumise midagi, need lihtsalt kuivavad ja langevad maha.

Piimalille tuleks ümber istutada 2-3 aasta järel vett hästi läbilaskvasse liivasegusesse ja toitaineterikkasse mulda. Istutuspott peaks olema taime raskust arvestades savist, kuid võimalikult väike. Väetada harva, vaid kasvuperioodil. Vanemate taimede alumine osa korgistub ajapikku.