Kuidas tõrjuda kartulimardikat?
Kirjanduses on soovitus rajada põllud vähemalt 500 m kaugusele eelmise aasta omast, juhul kui seal esines mardikaid. Ei aita seegi.
Mullu käisime Tartu maakonna metsatalu põllul, kus varem polnud kunagi mardikat olnud. Eelmisel aastal oli see kahjureid täis, kes 4-kordsele (!) pritsimisele vaatamata tegutsesid seal hea tervise juures edasi.
Samas toon teise näite. Ülemöödunud aastal polnud meie katsepõllul kartulimardikast puutumata puhmast. Eelmise aasta põld oli kõigest 50 m kaugusel ning suve jooksul õnnestus sealt korjata vaid paar mardikat.
Mõned uurijad on seisukohal, et põllu leidmine on puht juhuslik, isegi näljane mardikas kõnnib 1 m kaugusel olevatest taimedest mööda, kui vahepeal on tõke. Meie kahe aasta põlde eraldas põõsastik ja tihe umbrohuriba. Välised faktorid, nägemine, keemilised signaalid, lõhnad võivad olla mardikate liikuma hakkamise põhjus. Siit tuleneb, et tähtis on ka, mis kultuurid kartulipõldu ümbritsevad.
Kas on võimalik ennustada kahjuri arvukust meie põldudel? Kuigi ebasoodsad ilmastikutingimused võivad mardikate arvukust oluliselt vähendada, pole sisseränded ette ennustatavad. Äike ja lõuna-kagu tuuled toovad mõnikord massiliselt mardikaid lõunapoolsetelt aladelt meile sisse ning pole teada, kus nad maanduvad.
Paar aastat tagasi leiti mardikaid Tartus Annelinna tänavatel, üks jalutas pärast äikest hommikul aga minu köögi põrandal, sest aken oli ööseks lahti jäänud.
Kartulimardika kõrge arvukus võib tugevasti kahjustada saaki ja selle kvaliteeti. Lehestiku tugeva kahjustuse korral suureneb mugulates alkaloidide sisaldus, millega taim püüab ise end kaitsta. Kahjuri varajaseks avastamiseks tuleks eelkõige üle vaadata põllu servad. Esmalt jõuab mardikas just sinna (v.a tuulega saabujad, kelle maandumiskoht on ettearvamatu) ja, leidnud piisavalt toitu, põllu keskele minekuks enam energiat ei kuluta.
Kahjuri avastamiseks-püüdmiseks soovitatakse kasutada püünistaimi, st põllule pannakse mõned puhmad või read varajast kartulit, mille mardikas toiduotsingul asustab. Seal on temast kerge lahti saada – enne hilise kartuli mahapanekut või tärkamist.
Mardika vastu on katsetatud toitumist pärssivaid või peletavaid taimeekstrakte. Tugeva repellentse toimega on soolikarohi, aedruut, salvei, till, naistenõges, basiilik, tsitrusviljade koored. Paremini on neist uuritud soolikarohtu, mis sisaldab 100 erinevat toimeainet. Kui kartulitaimede vahel kasvab soolikarohi, on kahjustus vähenenud 60–100%.
Tugeva peletava toimega on lõunamaist päritolu neemipuu seemneekstrakti baasil loodud Neem-Azal – mardikas lahkub töödeldud taimedelt ega taha sinna muneda. Toitumist pärssiva või peletava toimega preparaatide kasutamine siiski probleemi ei lahenda, vaid tekitab lisaprobleeme töötlemata naaberaladel – kahjurid võivad suurearvuliselt koguneda just sinna.
Sordiaretajad on püüdnud aretada resistentseid kartulisorte ja see on neil ka õnnestunud. Kahjuks jäid aga saagid madalaks ning aretuses lähtematerjalina kasutatud metsiku kartuli kibe maitse kandus üle mugulatele. Ei maitsenud need kartulid mardikale ega inimesele.
Kartulimardikal on meie põldudel ka mõned looduslikud vaenlased. Lepatriinu ja kiilassilm hävitavad munakurnasid, mõned ämblikud ja röövtoidulised lutikad imevad tõuke tühjaks, nooremate tõukudega maiustavad jooksiklased. Vangistuses sööb mardikas ise oma munakurnasid, kuid kas ka looduses, ei ole teada. Linnud neist ei hooli.
Lõpetuseks võiks öelda, et väikestel maalappidel võib mardikad-tõugud kokku korjata ja hävitada. Mida teha suurematel aladel, sellega tegelevad väga paljud teadlased kogu maailmas.
Täismahus artiklit kartulimardikate kohta saab lugeda ajakirja Maamajandus juuninumbrist (2009).
