Kuidas vabaneda lumimarjast?

 (5)
Kuidas vabaneda lumimarjast?
Foto: Repro

Lapseeast saati oli mul unistus saada oma koduaeda lumimari. Kui sattusin vanematega Tallinnast Nõmme kanti, olin sügiseselt raagus põõsaste valgete marjade lummuses.

Küllap kujutlesin neid väikseid valgeid kuulikesi piparmündidražeedena, mida haruharva maitsta sain. Õnneks suhu toppida neid mürgiseid marju ei saanud, ja kui olekski proov korda läinud, oleksin pettumusest need kohe välja sülitanud. Piparmündist on asi kaugel.

Juba pensionipõlve pidades istutasin ühe lumimarjapõõsa suvekodu aeda. Nüüd kümmekond aastat hiljem on mul tekkinud teine unistus – soov kauaigatsetud taimest hoopis vabaneda. Ühest istikust on saanud terve istandus. Mida enam ma neid noori põõsaid üles võtan, seda rutem allesjäänu paljunema hakkab. Mida peaksin tegema?

Vastab Kadrin Linna

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) on madalakasvuline (ca 1,5 m) Põhja-Ameerikast pärit peenikeste okstega tihe põõsas. XX sajandi algupoolel sai temast meil ülipopulaarne hekitaim, kuna lumimari on mulla suhtes vähenõudlik, talub varju ja õhusaastet ega kannata haiguste ning kahjurite tõttu. Pealegi on istikuid kerge paljundada.

Tumeda rohelise peene lehestikuga põõsas talub hästi ümberistutamist ja pügamist. Viimase omaduse pärast rajati temast korrapäraseid hekke. Regulaarse lõikamisega vormitud põõsad ei vilju. Sõjaoludes hooletusse jäänud hekid said hakata vabalt vohama ning marjadega toretsema.

Seotud lood:

Selleaegsed magusanäljas lapsed võisid neid kaheseemnelisi kerajaid marjataolisi vilju nähes teda küll kommipõõsana kujutleda. Enam on need viljad kui paukpadrunid olnud rüblikute huvikeskmes. Ilusa kuiva ilmaga teevad nad näppude vahel pigistades väikese prõksu.

Rikkalikku juurevõsu andvad lumimarjad on vanas aias või pargis metsistunud ja inimestele meelehärmiks, kuid väikestele põõsalindudele on need ideaalsed pesa-paigad.

Koduaiast peate põõsad välja juurima, mis on muidugi tülikas töö, seda enam, et iga uue võrse tekke puhul peab kaevamise uuesti ette võtma. Selleks et üksik nostalgiat tekitav põõsas siiski alles võiks jääda, istutage noor juurevõsust kasvanud istik konteinerisse, millest taimel on raske välja ronida.

Samas võite mõnel ehitussegu alt vabanenud suuremal ämbril põhja alt ära lõigata ja pestud silindri maasse kaevata ning noore istiku sinna sisse istutada. See piirab juurevõrsete arengut. Anumas kasvavat taime, isegi kui see mullas asub, peate aeg-ajalt kastma, sest muidu võib ta kuivale jääda.

Juhul kui on aga tahtmine hekki teha, kaevake taimereast 50–60 cm kaugusel maasse kitsas kraav. Kui juured selle seinast väljuvad, on neid kohe näha ja siis ka kerge eemaldada.

Rohkelt juurevõsu andvatel liikidel on suhteliselt pindmine juurestik, mille vigastamine hoopis uut juurdekasvu virgutab.

Põõsaaluste puhastamine niidukiga annab soovitu asemel lühiajalist tulemust ning aja jooksul tekkinud tüükad jämenevad ja muutuvad veelgi paljunemisvõimelisemaks.

Lisaks võite sellega oma niitevahendi ära lõhkuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare