Kuidas Vares otsis vareskolda
Eestis kasvab õige mitu liiki koldasid. Kõige tavalisem on kattekold, kes moodustab toredaid jäikvõrselisi metsaaluseid vaipu. Mõnikord jääb ette tumerohelist ungrukolda, kelle eripäraks on eospeade puudumine. Järgmisena tuleb karukold, keda ma Hiiumaal pole seni trehvanudki. Veel haruldasem on sookold. Ning siis vareskold.
Vareskold on jaotatud kaheks eraldi liigiks: nõmm-vareskold ja mets-vareskold. Väidetavalt viimast on viiekümne aasta eest leitud Suuremõisa kandist. Ausalt öeldes ma ise vist neil kahel vahet ei teeks. Olen vareskolda näinud elus vaid korra, Põlvamaal Valgejärve äärses kuivapoolses männikus. Olid seal nõmm-vareskollad? Ah, suurt vahet pole.
Ja et asja mitte veel keerulisemaks ajada, ei hakka ma siinkohal lohisevaid ladinakeelseid nimesid loopima. Igatahes on see paarikümne aasta tagune kohtumine siiani tugevalt mällu sööbinud. Männiku alla oli justkui torgatud haljaid hiibapuuoksakesi. (Hiibapuu on elupuu sugulane, ent lapikud soomuselised võrsed on märksa laiemad.) Muidugi on see sarnasus vaid puht näiline, sest hiibapuu on paljasseemneline okaspuu, vareskold aga eostaim.
Mõne aasta eest nägin TV-st, kuidas Kõpus matkati ja näidati vareskolda. Hiiumaal?! Muide, ka Kärdla kandis olla teda leitud. Kuid muidugi ei hakanud ma kolda loodusest taga ajama. See oleks hullem kui nõela heinakuhjast otsimine.
Mullu sain aga ootamatult üsna täpsed juhised Kõpu vareskolla kohta. Mu kaardile pandi suisa punkt paika: Tõnupsi ranna lähedal, kus metsatee teeb järsu kurvi. Sealt läheb rajake mäkke. Poolel teel tippu on nõlval kahel pool rada mõni vareskolla taim. Enam lihtsam ei saanud olla!
Mullu juuni lõpus võtsin vareskolla retke ette. Jõudsin juhatatud nõlvale. Männiku taga kohises külm meri. Siin metsa rüpes ilmutasid enda aga põhjamaa suve tagasihoidlikud märgid. Harakkuljused kandsid õrnu õiekellukaid ja tumedate igihaljaste läiklehtedega talvikesi ehtisid punavad õienupud. Kattekollad rohetasid niisama. Nemad ju ei õitse kunagi, ikkagi eostaimed. Mustikapuhmaid jagus sinna ka. Mäekünka lagedal lael helehallitas samblikuväli.
Kõik oli ilus, kuid puudu oli vareskold. Millise pärlina oleks ta kõige ümbritseva keskel mõjunud! Oletatav kasvuala oli väike, kuid otsitavaid ei paistnud. Laiendasime retkekaaslasega kammitavat ala aina kaugemale. Ikka ei midagi. Keegi oli puule punase lindi sidunud. Kas seal kuskil? Ei-ei, ei midagi peale sammalde, mustikate ja harakkuljuste.
Kuidas siis nii? Mind juhatati ju täpselt sellesse kohta. Kõik pidanuks õige olema, ent lubatud vareskolda polnud teps mitte. Käisin veel ümbruse läbi, enne kui väga vastumeelselt end minema asutasin. Retkekaaslane oli juba ammu loobunud. Tähendas vaid, äkki pistsid hirved need haruldused kinni. Neist Kõpus puudust pole. Ja kui hirv korra ühe koha või taime välja valib, siis hakkab lolli järjekindlusega kärneriks käima.
Hirv õgis vareskolla ära? - imestasin endamisi uskmatult. Samas, mine sa hullu tea! Maailmas on palju kummalisemaid asju kui see võimalus.
Kole kahju, et vareskold mul tol suvepäeval Kõpust leidmata jäi.
