Kuivaineriiulis võib kihada üllatav elurikkus

 (3)
Foto: Shutterstock

Bioloogiline mitmekesisus rikastab metsi ja aedu ning isegi kööki. Tegelikult jõuab neist söögi ligi vaid imeväike osa, kuid ometi on nad inimese tubased toidukonkurendid. Kas peaksime olema sallivamad?

Toakärbestel on komme tuua väljaheidetelt, toidujäänustelt ja korjustelt kaasa mikroobe või kõhuusside mune ning nõnda põhjustada kergemaid või tõsisemaid nakkusi. Ka vähem liikuvad putukad reostavad toiduaineid oma väljaheidete ja muude elutegevuse jääkidega. Samas on hiljutised teadusuuringud tõestanud, et mõned parasiidid võivad pärssida allergiliste reaktsioonide avaldumist.

Teisisõnu kipub ülipuhtas keskkonnas enam esinema autoimmuunhaigusi, ning vastupidi – antisanitaarsemas ümbruses on immuunsüsteem rohkem hõivatud parasiitide põhjustatud vaevustega ja olmest tingitud allergiat avaldub vähem. Vaatamata sellele teooriale, säilitagem ikka tervet mõistust ning vältigem nt lapsallergikute teadlikku nakatamist salmonelloosi või tüüfusesse.

Samas pole vaja bioohutust ületähtsustada, kui võime kindlad olla, et vahetu elukeskkond on meile turvaline, harjumuspärane, mikrobioloogiliselt stabiilne ja vaba nakkushaigustest.

Kõik kõlbab toiduks

Ehkki aitadest ehitatakse maakodudesse külalistemaju ja sahvrite arvel laiendatakse kööke, on toiduvarude säilitamine tänapäevalgi kasulik. Seetõttu on aida- või laokahjurid meiegi salavaenlaseks nagu vanasti. Köögis pole vist ühtegi toiduainet, mida nad ei himustaks. Maitseained, paprika, vahvlitopsid, hommikuhelbed ja koogisegud, isegi sahtlinurka unustatud šokolaad – kõik, mis vedeleb piisavalt kaua, kipub minema ussitama. Ükski külmkapp ei mahuta kõiki varusid.

Ka kuivlilleseaded, pehme mööbel, mänguasjad, raamatud ja maja vooder võivad varjata kahjureid, rääkimata metsast toodud torikseentest, käbidest ning herbaariumidest ja putukakogudest.

Põhilised toiduvarude kahjurid esindavad kolme rühma: kõdulesti, mardikaid ja liblikaid.

Jahu- ehk aidalestad on mikroskoopilised ovaalse keha ja nelja jalapaariga ämblikulaadsed. Paljutoidulisuse ja suure sigivuse tõttu on nad väga arvukad ja maiad. Ebasoodsate tingimuste üleelamiseks on need lestad suutelised nümfistaadiumis moodustama ülimalt vastupidavaid püsivorme – hüpoopusi. Neid ei ohusta läbikuivamine, külmumine, mürkkemikaalid ega isegi ioniseeriv kiirgus, mis tapaks teised organismid.

Lestad levivad saastunud toiduainete, pakkematerjali ja töövahenditega, õhuvooludega või teiste loomade abil, kinnitudes putukate, näriliste või lindude kehakatetele. Tõhusaim tõrje kõdulestade vastu on kuivainete säilitamine piisavalt kuivas: arenguks vajavad lestad, et elukeskkonna niiskuse tase ületaks 13%.

Jahu- ja teramardikaid on tohutult palju. Enamasti iseloomustavad neid kõiki hästi arenenud haukamissuised ning kompaktne kõvakestaline keha, mida katavad tugevad kattetiivad.

Vastsed – mõnel liigil ka valmikud – toituvad terades, teraviljasaadustes või muudes laoproduktides. Tooneseplaste, teesklaste ja teramardiklaste vastsed on väheliikuvad C-kujuliselt kõverdunud konutõugud, jahumardikatel traatusse meenutavad lühikeste jalgade ja rulja kehaga “jahuussid”, terakärsakatel jalutud vageltõugud, lamesklastel ja nahanäklastel aga hästi arenenud jalgadega aktiivsed vastsed.

Lestakoloonia kliipurgis. Foto: Shutterstock

Teised laokahjurid – koid, mähiskoid ja leedikud – kuuluvad pisiliblikate hulka. Nagu mardikadki, arenevad nad täismoondega. Enamasti on munad üsna vastupidavad ja see teeb pestitsiidide kasutamise keeruliseks. Munast väljunud röövikud on usjad; neil on lisaks kolmele paarile rindmikujalgadele tagakehal veel viis paari ebajalgu. Koide röövikud elavad kaasaskantavates, omakootud tuppedes. Nii koide kui mähiskoide tiivad on ripsmelise servaga, leedikutel siidise läikega.

Mitmed köögikahjurid suudavad kiiresti paljuneda, aastaga lisandub mitu põlvkonda. Troopilise päritolu tõttu puudub enamikul neist sissekodeeritud vajadus jääda puhkeseisundisse, mistõttu nad tegutsevad sobivates tingimustes aasta ringi. Nii võivadki nad vallutada meie eluasemed, näiteks sel ajal, kui oleme pahaaimamatus rahus pikemale puhkusele siirdunud.

Külma või kuuma

Laokahjurid ei ole koduse räpakuse tagajärg, sest tavaliselt tuuakse nad oma elamisse pakendatud toiduainetega. Ometi võib esimeste “elumärkide” avastamine meid rööpast välja lüüa.

Pärast laokahjurite avastamist on tähtis tegutseda kiiresti ja sihiteadlikult. Esmalt peame tuvastama saastumise lähteallika ning vahel piisab selle ainsa toidupaki hävitamisest. Kui kahjur aga on avatud pakendist juba välja lipsanud, võiks proovida toiduainete külmutamist (sügavkülmas 4–5 päeva) või pooletunnist kuumutamist 60° praeahjus.

Sügavkülmast võetud kuivained tuleks võimalikult kiiresti ära tarvitada, kuna sulamisel tekkiv kondensvesi võib panna need hallitama. Selle vähendamiseks võime külmutatavad pakendid enne hoolikalt kilesse mässida.

Vabadusse pääsenud kahjurite tabamine võib osutuda keeruliseks. Kontrollime üle kõik toidukapid, tõstes riiulid ja karbid täiesti tühjaks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nurkadele ja pragudele, kuhu munetakse munad või kus redutavad vastsed.

Tõhusad abimehed on tolmuimeja ja klooripõhine puhastusvahend. Kõik kuivainetopsid tuleb puhastada nii väljast kui seest. Nukkumiseks rahupaika otsivad vastsed võivad pugeda isegi põrandaliistude taha ja linoleumi alla, nii et halvemal juhul vabastab neist ainult remont, mille eest mitmedki perenaised oleks tänulikudki.

Nagu ikka, on ennetus parim kaitse. Metallist, klaasist või tugevast plastist kuivainetopsid tasuvad investeeringut. Riiuleid ei maksa täis toppida harva pruugitavat kraami ning säilitamisharjumustes peab meeles pidama põhimõtet “mis varem sisse, see varem välja”.

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare