Esimesed õitsejad on lumikellukesed, lumekupud ja märtsikellukesed. Viimasena avavad õied liiliaõielised tulbid, preeriaküünlad ja laugud, mis ilutsevad aias juba koos püsililledega. Varajaste ja hiliste vahele mahuvad kõik teised: krookused, ülased, kobarhüatsindid, kirgaslilled, püvililled, nartsissid.

Istutage sibullilli rühmadena, kus on vähemalt 5–10 sibulat. Paigutage selliseid õitsvaid saarekesi ukse ette, aiateede äärde ja puhkenurkade lähedusse. Sättige eri liigid ja sordid istutusalale ebakorrapäraselt, et kooslus mõjuks looduslikuna. Pidage meeles rusikareeglit: sobiv sügavus on umbes kolm sibula kõrgust.

Mida väiksemad sibulad, seda rohkem tuleb neid istutada. Kõige väiksemad sibulad on talvisel lumekupul, balkani lõokannusel, kaukaasia sillal, kobarhüatsindil, kirgaslillel, puškiinial ja lumikellukesel.

Tõeliselt efektse õitsva laigu saate siis, kui panete sinna näiteks paar-kolmsada silla ehk siniliilia, puškiinia või lumikellukese sibulat.

Suurte sibulate (tulp, nartsiss) vahele jätke ligi 10 cm, väikeste vahele 5–7 cm. Aga istutada võib ka tihedamalt, seda efektsem on tulemus: näiteks 50 tulpi ruutmeetrile.

Mõned lillesibulapakid tasub mulda panna ka püsilillepeenrale, siis on seal kevadel, enne kui püsikud talveunest ärkavad, kohe
värve.

Allikas: Kotipuutarha