Kevadel tuleks selline eksemplar ümber istutada huumusrikkasse ja vett hästi läbilaskvasse lillemulda. Istutuspotti mitte valida liiga suurt, ega ka üleliia väikest. Poti põhjas peaks olema kindlasti avaus ja/või drenaažikiht liigse kastmisvee äravalgumiseks. Istutada üsna samale sügavusele, kui ta enne kasvas. Peale istutamist kasta tagasihoidlikult.

Seejärel eemaldada varre alumiselt osalt lehed ja külgvõrsed. Kärpida ka taimelatva, et ergutada külgvõrsete tekkimist taime ülemises osas. Ajapikku muutub taimevars tugevamaks ning puitub. Et puukese kroon muutuks veelgi tihedamaks ja lopsakamaks, näpistada tekkivate uute külgvõrsete tippusid veelkord. Kui varre alumisse ossa tekivadki hiljem uinuvatest pungadest külgvõrsed, eemaldada needki.

Kuna pelargoon on lülilise ja hapra, kergesti murduva varrega, siis vajab selline puukese imitatsioon kindlasti tuge. Toestamiseks võib kasutada nii puulippi kui pambusvarrast vms toestusmaterjali. Nägusama tulemuse saab, kui tugikepp jääb võimalikult märkamatuks. Taim kinnitada sobiva sidumismaterjaliga kahest või enamast (oleneb pelargooni kõrgusest) kohast tugikepile.

Sellise puukese eest hoolitsemine on samasugune, kui tavaliselgi pelargoonil. Kasta tuleb regulaarselt, lastes mullapinnal kastmiskordade vahel veidi kuivada. Mullapalli läbivettimisest hoiduda, kuna see soodustab mädanike teket, mis võib taime hukuni viia.

Väetada õitsvatele toataimedele mõeldud väetisega kord nädalas aktiivsel kasvuperioodil. Lämmastikväetistega mitte liialdada, sest see soodustab vaid lopakat kasvu ning vähendab õitsemist. Vahetult peale ümberistutamist pole väetada vaja, seda võib teha, kui taim on korralikult juurdunud, so alles kolme nädala möödudes.

Pelargoonipuukest võib edukalt kasvatada nii päikese- ja valgusküllasel aknalaual või selle vahetus läheduses, tugevate tuulte eest kaitstud terrassil või rõdul, kasvuhoones või talveaias.