Kuldkollaseid õienutte kandev ussilill
Sõna uss kajastub nii mõnegi taime nimes. Näiteks salumetsade märkamatu asukas ja mürgine taim ussilakk, teeääri ja rusuhunnikuid eelistav pilkupüüdvate siniste õitega ussikeel ning roosakate õisikutega niiskepoolsetel aladel kasvav ussitatar. Lisaks eelpoolnimetatule kannab oma nimes sõna uss ka ussilill.
Ussilill (Lysimachia thyrsiflora) on mitmeaastane taim metsvitsa perekonnast ning ta on sugulane levinud aiataimede roomava metsvitsaga ja täpilise metsvitsaga. Oma ladinakeelse nime on taimeperekond saanud Aleksander suure väejuhi ja kuninga Lysimachose järgi.
Kasvamas leidub ussilille kohtades, kus on piisavalt niiskust – veekogude kaldad, kraavid, lodumetsad, sood. Ussilille lehed on kitsad ja süstjad ning asetsevad õõnsal mahlakal varrel vastakuti.
Õied on väikesed, kuldkollased ja koondunud nutitaolistesse õisikutesse. Viimased asetsevad taime keskosas lehtede kaenaldes. Vahvaid kollaseid õiepalle saab imetleda juunist augustini.
Toitainetevaesel kasvukohal jääb taim tillukeseks, kuid toitaineterikkal kasvukohal võib taime kõrguseks olla kuni 60 cm.
Ussilill eelistab kasvamiseks päikselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Niiskuslembese taimena sobib ta kaunistama aias olevaid veesilmasid, ta on nägus madalas vees ja kaldaääres.
