Külmakindel vahemereline aed
Kuid on ka teine vahemereline pale. Seda nimetatakse lähisvahemereliseks ehk submediterraanseks metsatüübiks. Näiteks Ungaris Balatoni järve ääres levivad mitmed heitlehised puuliigid, Vahemere rannikule jõudes lisanduvad ka mõned igihaljad, nagu iilekstamm ja fillüüread. Selliste metsade tüüppuuliigiks loetakse karvast tamme (Quercus pubescens), kelle katsetamine Eestis on alles väga algusjärgus. Läinud aastal oli mul võimalus neid metsi näha nii Ungaris kui ka Põhja-Itaalias Garda järve ümber ning Aadria mere ääres Trieste lähistel Duinos. Mitmeid sealseid asukaid kasvatatakse edukalt Eestiski. Nõnda on meil täiesti võimalik luua täpselt samaliigiline ja üks-ühele meeleolu nagu suisa Põhja-Itaalia rannikul. Siinkohal toon ära vaid mõne kõige iseloomulikuma liigi.
Must mänd (Pinus nigra)
See väga lopsakas männiliik on Eestis end viimase sajandi jooksul edukalt tõestanud. Siiski võivad noored taimed veidi õrnad olla. Näiteks mullu aprillini laiutav paks lumevaip ja intensiivne päiksekiirgus mõjusid mu täislagedal sirguvale mustale männile väga rängasti. Ometi leidub ilusaid suuri musti mände ka Eesti karmimates osades.
Lõhnav ehk mahaleb-kirsipuu (Prunus mahaleb)
See liik on väga reeglipärane lähisvahemerelistel maastikel, põhjas levinud kuni Slovakkiani. Oma õhulise võra tõttu on ta juba kaugelt äratuntav. Suhteliselt väikesed lehed on läikiva pealispinnaga. Viljad süüa ei sünni, ent ega ilu peagi kogu aeg patta panema. Looduses kaljudel kasvades moodustub rässakale tüvele ümar lai võra, meil vabalt kasvades ripuvad alumised oksad graatsiliselt suisa maani.
Mahaleb-kirsipuu peamine veetlus on tema lausa hurmavalt magus õite lõhn maikuus. Põhja-Itaalias õitseb ta juba aprilli algul ja siis on sealne loodus täidetud kõikehõlmava aroomiga.
Paraku on seda liiki Eestis hankida üllatavalt keeruline. Ma ise leidsin ta iidamast-aadamast unustatuna Käinast Mareti ärist. Mu mandri tuttav otsis tükk aega mahaleb-kirsipuud taga, kuni sai vist Tõnu talu puukoolist - pookealuse. Jah, kirsisorte poogitakse just nimelt mahaleb-kirsipuule.
Toda kirsipuud võiks Eestis palju sagedamini kasvatada. Näha saab teda näiteks Tallinna botaanikaaias, ka Suuremõisa lossiaias leidub üks ilus isend. Küllap siin-seal veelgi. Uhked on Paldiskis Pakri tänaval kasvavad mahaleb-kirsipuud, kelle ülemised oksad küünitavad suisa maja neljanda korruse akendest sisse kiikama. Nii et mahaleb-kirsipuule tasuks aias üsna avar kasvuruum jätta.
Euroopa toompihlakas (Amelanchier ovalis)
Tegemist on igatepidi toreda põõsaga, keda meie puukoolidest on paraku vist täitsa lootusetu leida. Pakutakse ikka vaid erinevaid Põhja-Ameerika liike ja sorte, eeskätt kui viljapõõsaid. Saagikuselt ja viljade omadustelt jääb euroopa toompihlakas ameeriklastele alla, ent ilupõõsana eelistaksin ma just nimelt teda. Ta ei kasva eriti kõrgeks, moodustab kuni 2 m kõrguse laiuva põõsa. Õied on toompihlaka liikidest kõige suuremad. Sügisel rüütab ta end pilkupüüdvalt oranžikatesse ja punakatesse toonidesse. Üks euroopa toompihlakas kasvab Tallinna botaanikaaias.
Muide, Ameerikast pärit võõrliik tähk-toompihlakas tungib Eestis jõuliselt peale, iseäranis ohtralt leidub teda Kagu-Eestis, veel enam üle piiri Läti männimetsades. Kahju, et selle ameeriklase asemel euroopa toompihlakas sedasi ei voha. Ikkagi oma eurooplane, kes sobiks siiamaile palju paremini kui too ookeanitagune tulnukas.
Harilik parukapuu (Cotinus coggygria)
Mitte ei mõista ma, miks puukoolid tuima järjekindlusega pakuvad üha vaid parukapuu punaselehist sorti, mis kipub kole külmakartlik olema. Miks peab Eesti äridest parukapuu põhiliiki tikutulega taga otsima? Põhiliik on üpris külmataluv, ilus üle 4 m kõrgune isend kasvab näiteks isegi karmis Ida-Eestis, Luua arboreetumis. Vähemasti 2009 suvel kasvas, kui seal käisin. Samast soetasin toona ka istiku, kes Hiiumaal on viimased pakaselised talved kahjustusteta üle elanud (vastuoksa punaselehisele sordile).
Näinud mullu imekauneid parukapuudega dekoreeritud lubjakaljumaastikke Ungaris ja Itaalias, tekkis mus kindel veendumus, et ühest parukapuust aias ei piisa. Nii soetasin tänavu kevadel kaks põõsast lisaks. Suvel rahulikult oma ümaraid lehti rohetava parukapuuga juhtub sügise tulles imeline ümbersünd - põõsas lahvatab punastesse ja oranžidesse värvidesse. Parukapuu on küllap Euroopa looduse kõige silmapaistvama sügisvärviga põõsaid-puukesi üldse.
Prantsuse vaher (Acer monpessulanum)
Tõeliselt eriline vaher oma tavatute pisikeste lehtedega. Need on kolmehõlmalised ja meenutavad sinilillelehti. Hiiumaa oludes talvitunud seni hästi. Meil arvatakse ta jäävat nii kuni 5 meetriseks põõsaks, areaalis sirgub 10 m h kauniks ümaravõraliseks puuks.
Kes teda õrnaks pelgab, võib kasutada põldvahtrat (Acer campestre), kes on samuti üsna omamoodi tore vahtraliik.
Õissaar (Fraxinus ornus)
Väga iseloomulik lähisvahemereliste metsade puuliik. Tema peamine veetlus seisneb hiliskevadel (Itaalias juba aprillis) puhkevates valgetes õisikupahmakates. Omapärased on siledakooreline tüvi ja ümara moega liitlehed.
Eesti taimeärid teda ei paku, Lätis ühes puukoolis on ta siiski müüginimekirjas. Ehkki meil peetakse õissaart väga külmaõrnaks, võib ta siiski õitseda ja viljuda. Nagu näiteks Lääne-Saaremaal Audakul. Aastakümnete eest on sealsed puud korra küll maani külmunud, ent väga hästi taastunud. Tallinna botaanikaaia lageda jõeoru karmis mikrokliimas kasvab õissaar pidevalt tagasi külmudes paarimeetrise põõsana. Ometi on ta ka sellisena täitsa huvitav ja ilus.
Et õissaart omale saada, ei jäänud mul muud üle kui Itaalia Alpides kätte võtta ja lihtsalt metsa alt mõned nääpsud kaasa kaevata. Esimese talve siin põhjalas elasid nad lume all vaevata üle.
Kuna pealkirjaks sai "Külmakindel vahemereline aed", siis, et mitte teemast üleliia väljuda ja igasugu külmaõrnade liikide juurde libiseda, panen siinkohal punkti.
