Kurgirohu tee aitab ka pohmeluse korral

Vanast maitse- ja ravimtaimest on kasu nii inimestel kui taimedel. Kurgirohust tee peletab külmetushaigusi ning kaitseb kultuurtaimi kahjurite eest. Kurgirohust tee aitavat ka peojärgset pohmelust ravida.

Väga vana maitse- ja ravimtaime kurgirohu (Borago officinalis) kodumaaks peetakse Hiinat. Tegemist on kareleheliste sugukonda kuuluva üheaastase taimega.

Kurgirohu kõrguseks on umbes 50-60 cm, heades kasvutingimustes võib see küündida kuni meetrini. Kurgirohu mahlakas vars on püstine ja tugevasti harunev. Kogu taim on kaetud karedate karvadega. Pikkadel raagudes asetsevad tähekujulised aromaatsed õied on taevasinised, harvem roosakad. Kultivaridel 'Alba' on õied valged, 'Variegata' püüab pilku aga kirjude lehtedega. Õitseb juunist septembrini.

Kuigi kurgirohi on võrdlemisi vähenõudlik, eelistades kasvada päikselisel kasvukohal ning huumus- ja lubjarikkal niiskemal mullal. Päikselisel kasvukohal kasvanud taimed on veidi vürtsikamad kui varjus kasvanud taimed. Avamaale võib külvata aprilli lõpus või mai alguses. Spetsiaalset hooldust taimed ei vaja. Üldiselt on hea isekülvaja, st kui kord juba taim aias on, siis ta sinna ka jääb.

Kurgirohtu võiks kasvatada igas aias. Ta on hea seltsiline paljudele aiataimedele soodustades nende kasvu ning hoides eemal kahjurputukad. Hea meetaimena meelitab ta ligi tolmeldajaid (mesilased, kimalased jpt), kes omakorda tõstavad kultuurtaimede saagikust. Kurgirohtu võiks kasvatada maasikapeenras või selle vahetus läheduses: seal hoiab ta ära maasikatele kahjulikud viirushaigused ning peletab eemale kahjurid. Tomatite vahetus läheduses kasvatamisel esineb tomatitaimedel vähem kahjureid ning paranevad viljade maitseomadused.

Oma dekoratiivse välimuse tõttu sobib kurgirohtu kasvatada lisaks köögiviljamaale ja maitsetaimepeenrale ka iluaias. Ta passib hästi nii suvelillepeenrasse kui püsikute vahele.

Kurgirohu kauneid taevakarva ja meemaitselisi õisi kasutatakse toitude kaunistamiseks ning vaatamata oma sinisele värvusele on täiesti söödavad. Värskete õitega saab toonida alkohoolseid jooke (nt annab viinale violetse väevuse) ja maitseäädikat (punane värvus). Suhkrustatud õisi kasutatakse kondiitritööstuses. Kogu taime maapealset osa on kasutataud ka villa värvimiseks.

Värske kurgi lõhnalised lehed ja noored võrsed sobivad peeneks hakituna kasutamiseks nii salatitesse, suppidesse, hautistesse, (hakk) lihatoitudesse kui kastmetesse.

Ravimtaimena on kurgirohtu kasutatud nii sees- kui välispidiselt, värskelt kui kuivatatuna. On usutud et kurgirohi vähendab melanhooliat, peletab kurbust ja leina. Kurgirohul on jahutav, puhastav ja värskendav mõju aga ka diureetiline, rögalahtistav ja põletikuvastane toime. Teda on kasutataud ka vähivastases ravis, liigese- ja lihasevalu, podagra, neeru- ja kuseteede põletiku, sapi- ja põiekivide ning unetuse korral. Kurgirohi aitab korrastada hormonaalsüsteemi ja kergendab üleminekuea vaevusi.

Ravimiseks kogutakse õisi ja lehti mis kuivatatakse soojas ja õhurikkas kohas. Lehed ja õied on väga rikkad limaainete ja vitamiinide poolest. Rohkesti sisaldavad ka rasvhappeid, saponiine, parkaineid, eeterlikke õlisid ja orgaanilisi happeid. Mineraalainetest on tähtsamad räni- ja kaaliumiühendid.

Muljutud kurgirohu lehed aitavad ravida nahapõletikke, leevendavad putukahammustusi, alandavad paistetust, ravivad paiseid ja lööbeid.

Külmetushaiguste vastu aitab kurgirohutee - ürt valatakse üle kuuma veega, lastakse 5 minutit tõmmata, lisatakse maitseks mett. Tee alandab palavikku ja soodustab higistamist. Samuti on teest abi kuiva köha, valuliku neelu ja bronhiidi korral.

Kurgirohu teel on ka seedimist soodustav ja südametegevust ergutav toime. Kurgirohu tee ravivat ka peojärgset pohmelust.

Vaatamata taime headele omadustele võivad kurgirohu karedakarvased lehed põhjustada tundlikematele nahaärritusi, seega oleks mõistlik taimega tegeledes kanda kindaid.