Kütkestav ja kaval kuninganna
Põhjusi on mitu. Väga tähtis on öine jahedam temperatuur ja tänu sellele ka väiksem vee aurumine õiest. Rumal oleks ju lasta õitel hoolikalt kogutud veevaru asjata ära raisata.
Jahedas kuuvalguses on liikvel ka palju rohkem sobilikke tolmeldajaid – suuri ööliblikaid ja nektaritoidulisi nahkhiiri. Just tolmeldajate tõttu on öökuninganna õied valged ja nii suured. Valge hakkab pimeduses hästi silma ning suur õis sobib käsitiivalistele maandumisplatsiks.
Sageli arvatakse, et öökuninganna õied puhkevad vaid ühel ööl. Tegelikult pole see nii. Üks õis on küll avatud vaid ühel ööl, kuid järgmisel puhkevad juba uued õied.
Õied hakkavad Eestis lahti minema õhtul kaheksa paiku, täiesti avanevad nad südaööks ja sulguvad 2–3 paiku öösel. Hommikuks on nad närbunud.
Kokku kestab õitseaeg umbes kuu ja Eestis langeb see peamiselt juunisse. Viimased õied avanevad juuli algul.
Oma mõte on ka kuukaktuse väänlevatel vartel ning arvukatel õhujuurtel. Need on välja kujundanud taime eluviis. Öökuningannad on põhiliselt epifüütsed ning enamasti ei kasva nad tavaliste taimede kombel mullas, vaid puude okstel vääneldes. Pikad painduvad varred võimaldavad neil kiiresti pääseda läbi lehestiku valguseni ning koorepragudesse kinnituvad õhujuured hoiavad taime kõvasti kinni.
Erinevalt parasiittaimedest ei kahjusta öökuningannad kunagi oma peremeest. Eluks vajalikud orgaanilised ained sünteesib taim ise ning mineraalained saab ta puude oksaharudesse ja koorepragudesse kogunenud kõdust.
