Kuid see õnnis tulevikulootus kestis õige üürikest aega. Septembris avastasin, et lausa üleöö on kuusel osa võrseid kolletunud. No kuidas nii äkki? Tuttav oletas, et ehk on juurepess kallal. Pess või mis iganes, igatahes näib, et kuuse elu on kiiresti otsa saamas. Iseenesest või sel väga tähtsust oleks – kuuski ümber metsas ju küll. Kuid teist sellist n- ö päiksesirmi rohkem seal metsaaias pole. Tjah, tore kuusk oli. Või õigemini veel on. Veel pole me teda maha võtma kiirustanud. Veel saab kergema vihmasabina eest ta alt varju. Veel...

Kuuse saatus näikse otsustatud olevat. Aga mis saab nüüd kõigist neist just ta varju kolitud õrnadest okaspuudest? Lõputult neid varjutada ei jõua. Eks varem või hiljem pea asi siiski n-ö loodusliku valiku hoolde jääma.