Leegitsevad floksid kaunistavad sügist
Floksi (Phlox) perekonna 68 liiki kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas ning üks liik Siberis. Nende seas on mitmeid iluaianduses olulisi püsikuid nagu madalakasvulised kevadel ja kevadsuvel õitsevad nõeljalehine leeklill (P. subulata), meelis-leeklill (P. amoena), kevad-leeklill (P. divaricata) jt.
Kõrgema kasvuga floksidest, kes õitsevad suvel ja sügisel, kasvatatakse ja armastatakse kõige enam aed-leeklille (P. paniculata) paljusid sorte, mille püstiste varte tipus olevates pöörisõisikutes puhkevad tugevasti ja meeldivalt lõhnavad õied järk-järgult ning taime õitsemine kestab sõltuvalt sordist ja ilmastikust 30 –40(50) päeva.
Looduslikult kasvab aed-leeklill Ameerika Ühendriikide idaosas hõredates puistutes ja jõelammidel, kus muld on viljakas ja niiske, peaaegu neutraalse reaktsiooniga ning talved on seal suhteliselt pehmed. Erinevalt mõnedest juba ammustest aegadest tuntud kultuurtaimedest nagu näiteks iirised ja pojengid, on aed-leeklilled veel üsna noored aiataimed, kelle kultuuri toomist tähistatakse aastaga 1732.
Aedflokside sordiaretusega on tegeldud Euroopas alates 19. sajandi 30-ndaist aastaist (1839. a. hr. Lierval Prantsusmaal, 1867. a. W. Pfitzer Saksamaal jt.). 20. sajandi esimesel poolel on praeguseni hinnatud sorte aretanud A. Schöllhammer (‚Sternhimmel’, ‚Orange’ jt.), G. Arends, K. Foerster Saksamaalt; B. Ruys Hollandist (‚Mia Ruys’, ‚Spitfire’, ‚Starfire’ jt.).
Eestis aretatuist on seni kauneim sort Rudolf Tamme aretatud suurte tumeroosade õitega ‘Helmi Puur’, millele on nimi antud meie priimabaleriini auks. Väga populaarsed on aed-leeklilled Venemaal ja Ukrainas, kust parimad sordid nagu violetsetes toonides ‘Uspekh', ‘Novinka’, roosad ‘Olenka’, ‘Osennij’ jt. on jõudnud paljude maade floksisõpradeni juba 20. sajandi teisel poolel. Vastavalt soovile on aedflokside sortimendist võimalik aeda valida nii madalamaid (n Junior-seeria sorte) kui ka kõrgekasvulisi sorte (n ‚Stanislav Parkovyi’); nii varaseid juuli algul õitsevaid, kui ka hiliseid sorte, mis õitsevad sügiskülmadeni (‚Miss Holland’, ‚Osennij’); kirjulehiseid ja isegi mõnda täidisõielist sorti.
Aed-leeklilledele sobib neutraalse huumuse- ja toitaineterikka mullaga päikesepaisteline või poolvarjuline kasvukoht, kus on tagatud õhu vaba liikumine ning kus mulda on võimalik niiske hoida kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Kuivadel perioodidel kastetakse istandikku mullapinnale; vihmutamine pole soovitatav, sest võib soodustada seenhaiguste (n jahukaste) puhkemist. Taimede haiguskindlust suurendab piisav niiskus ja väetamine kloorivabade väetistega kevadel.
Vältida tuleks lämmastikurikaste kevadväetiste ja ‚Kanakaka’ liigset kasutamist, mis põhjustavad taimede lopsakat kasvu, taimevarte lamandumist ning loovad soodsa pinnase seenhaiguste levikuks. Aedflokse võib jagada või ümber istutada nii kevadel kui ka sügisel, kuid arvestades viimase 10 aasta jooksul kahel talvel esinenud lumeta külmaperioode Põhja-Eestis, on soovitav taimi parema talvitumise tagamiseks jagada ja ümber istutada kevadel, kuigi esimesel suvel on taimed kasvult madalamad ja vähemdekoratiivsed kui tavaliselt. Floksipeenar on soovitatav katta multšiga, mis aitab säilitada niiskust, takistab umbrohtumist ja vähendab talvekahjustusi.
