Lehtede jälgimine aitab hooldusvigu vältida
Rohelised lehed on taime jõujaamad, sest siin toimub fotosüntees, mille abil toodetakse kõik taime eluks vajalikud ained. Peamiselt lehe alumisel küljel asetsevate tillukeste õhulõhede kaudu neelavad taimed süsihappegaasi ning eritavad hapnikku ja veeauru.
Aurumine on vajalik, sest ainult seejuures tekkiva imamisjõu tõttu suudab taim transportida vee ja toitained juurtest kõigisse maapealsetesse osadesse. Lisaks reguleerib aurumine ka taime soojusvarustust.
Mida kõrgem temperatuur, seda enam vett aurub ja juured peavad seda lisaks tooma. Vihmametsades, kus õhk on väga niiske ja esineb palju sademeid, pole see probleemiks. Sealt pärit taimedel on tavaliselt suured, pehmed, õrnad, mahlakad, sametised või tugevasti liigestunud lehed.
Palavatel aladel, kus sademeid on harva, on asi muidugi teisiti. Sealsetel taimedel on välja arenenud mitmesuguseid kohastumisi, et aurumist vähendada, näiteks karvkate või väikesed jäigad nahkjad lehed. Kaktuste lehed on taandarenenud asteldeks ja vars täidab veereservuaari ülesannet, sama kehtib paljude teiste sukulentide lehtede ja varte kohta.
Seda, kui palju vajab toataim vett, päikest või varju, saab seega otsustada juba lehtede järgi.
Suured, pehmed, tavaliselt helerohelised lehed, nagu näiteks sparmannial ja kirinõgesel, osutavad niiske õhu vajadusele. Neid tuleb sageli kasta ja piserdada, hoida aasta ringi soojas ja valges, kuid otsese päikese eest kaitstud kohas.
Õrnade, õhukeste, mahlakate, sametiste või tugevalt liigestunud lehtedega taimed, näiteks säntpoolia, sõnajalad ja lemmalts, vajavad samuti suurt õhuniiskust. Hoidke neid ühtlaselt niiskes mullas ja piserdage tihti. Neile sobib mõõdukalt soe, poolvarjuline kuni varjuline koht.
Heleroheliste, valge- või kollasekirjude lehtedega taimed, nt roomav viigipuu või vau-tiigerlehik, ei esita nii suuri nõudmisi õhuniiskusele. Neid tuleb mõõdukalt kasta, vältida seisvat vett alusel ja aeg-ajalt piserdada. Sobib mõõdukalt soe, väga valge, kuid ereda päikeseta koht.
Väikeste, enamasti nõeljate lehtede ja tiheda lehistusega taimed, näiteks lõunamürt ja vahalill, lepivad väiksema õhuniiskusega. Tähtis on neid mõõdukalt kasta, et ei tekiks seisvat vett. Suvel meeldib neile soe kuni kuum, talvel jahe kuni külm koht. Nad on päikeselembesed.
Nahkjad, tugevad, sageli vahaja kihiga kaetud lehed nagu kummipuul või draakonipuul, ei vaja suurt õhuniiskust. Nad taluvad ajutist kuiva, vältima peab seisvat vett. Sobib päiksepaisteline, soe (isegi palav), talvel aga jahe koht.
Paksenenud lihakate lehtedega sukulentsed taimed, näiteks aaloed ja soomuslehikud, taluvad palavust, kuivust ning kuiva õhku. Seisvat vett tuleb alusel tingimata vältida. Nad armastavad päikest, ka eredat, talvel tahaksid aga jahedust.
Allikas: “Toataimed. Üle 200 armastatud taime sõnas ja pildis”, Varrak 2011
