Lilled vajavad talvitumiseks liigiti eritingimusi, vaata milliseid
Aedfloks
Looduslikult kasvab aedfloks Ameerika Ühendriikide idaosas hõredates puistutes ja jõelammidel, kus muld on viljakas ja niiske, peaaegu neutraalse reaktsiooniga ning talved suhteliselt pehmed.
Aedfloksid on küllaltki pinnapealse juurekavaga. Seega võivad neile saatuslikuks saada väga külmad lumeta talved. Vältida tuleks lämmastikurikaste kevadväetiste kasutamist, mis põhjustavad taimede lopsakat kasvu, taimevarte lamandumist ning loovad soodsa pinnase seenhaiguste levikuks.
Taimede liigne lopsakus vähendab talvekindlust. Floksipeenar on soovitatav sügisel katta multšiga, mis aitab säilitada niiskust, takistab umbrohtumist ja vähendab talvekahjustusi. Samuti võib katta kuuseokstega. Sügisel ei tasu aedflokse liiga lühikeseks lõigata. Taimevarred koguvad talvel lund ning see on nii looduses kui ka aias kõige parem talvekate. Paremini talvituvad aedfloksid kuivemal kasvukohal.
Aediiris
Aediirised on aias ühed külmaõrnemad taimed. Uute, meil kohanemata sortide õiepungad võivad saada kahjustatud juba –7 kraadi juures. Vanematel sortidel on kriitiliseks piiriks –12 kuni –14. Selliste temperatuuride juures taimed ise veel ei hukku, kuid õiepungad hävivad. Noored taimed võivad selliste kestvate temperatuuride juures ka hävida.
Veidi saab aed- iiriste talvekindlust tõsta lämmastikku sisaldavate väetiste mittekasutamisega, kuid pikkade ja käredate külmade kaitseks sellest ei piisa. Otstarbekas oleks lisada talvekate.
Kõige parem talvekate aediiristele oleks umbes 30 cm paksune kohev lumevaip, mis kataks neid pidevate külmade saabumisest kuni kevadiste suladeni. Nõnda taluks nad isegi –32kraadist külmaperioodi. Kui sellist lumevaipa ei teki, tuleb kasutada mõnda sobilikku materjali.
Aediirised vajavad õhkkuiva katet, mille all saaksid taimed hingata. Selleks sobivad kohevalt asetatud kuuseoksad, mis aitavad lund koguda. Samuti sobib talvekatteks kasutada kuivi lehti või turvast, mis aetakse iiristele pärast esimesi kestvaid külmi. Kui aga talv on heitlik ja niiske, märgub selline kattematerjal kergesti ning vajub vastu iirisetaimi. See aga halvendab taimede talvitumist, sest liiga märja, ligase, tihedalt kokku vajunud materjali all taimed hauduvad ja hukkuvad.
Kui soovite talvekatteks kasutada puulehti, siis selleks sobivad tammelehed. Need märguvad vähem ega muutu nii tihkeks kui teised lehed.
Turba miinuseks on see, et kevadel sulab väga aeglaselt ja seda ei ole võimalik õigeaegselt eemaldada. Kui aga taimede rohelised osad kasvama hakkavad ega saa külmunud pinnasest vett kätte, järgneb sellele nn füsioloogiline kuivamine ja vaatamata väga heale talvitumisele taimed hukkuvad.
Kui soovite kasutada pakasekangast, tuleb see asetada tugedele ning jälgida, et kangas ei vajuks tihedalt vastu taimi. Kui pakasekangas on aga nt vihma tõttu märgunud, tuleb see eemaldada.
Helmikpööris
Helmikpöörised on levinud Põhja-Ameerika rannikualadel ning ka mägedes. Kasvukohas küllaldaselt niiskust saades on neil küllaltki pinnapealne juurekava. Seetõttu vajab helmikpööris kuival suvel kastmist. Selle taime lehed taluvad kuni 15kraadist külma. Suuremate külmade puhul kuhjake taimedele lund. Kui seda pole, katke taimed vähemalt kuuseokstega.
Vahel istutatakse lillekastidesse ja muudesse anumatesse koos suvelilledega ka püsikuid. Sügisel, septembri keskel või teises pooles, tuleks püsikud lilleanumatest aeda istutada – siis nad jõuavad veel ära juurduda.
Kroonülane
Kui taime lehed on hakanud kolletuma, on õige aeg mugulad välja kaevata ja viia jahedasse keldrisse. Temperatuur talvel ei tohi ületada kuut kraadi. Toasoojuses mugulad tohletuvad ja on kevadeks hukkunud.
Mugulbegoonia
Ta on väga külmaõrn, väljakaevamisega mitte hilineda. Lõigake taim esmalt 10 cm tagasi ja talvitage ruumis, kus temperatuur on 8–10 kraadi.
