Loorberi kasvatamine Hiiumaa aias on täiesti võimalik

 (3)
loorber
loorber---

Hiidlane on üldjuhul väga praktilise meelelaadiga inimene. Nähes mul aias maamullas (või ka potis) loorberivitsu, on alati esimene küsimus: “Võtad siit lehti supi sisse ikka kah?”

Mu juttu loorberite uskumatutest väljas talvitumistest ei panda paraku eriti tähele. Loorber on siitmaa rahvale ennekõige ainult asi, millega saab sööki maitsestada.

Minu jaoks on aga poest ostetud kuivad loorberilehed ning aia elus, värskelt lõhnavad puuhakatised kaks täiesti ise asja. Loorberipuule on antiikajast peale omistatud erilist tähendust. Tunnetan tema puhul seda isegi, ehkki samas ei suuda mõista, miks ometi?

Mullu kevadel esmakordselt elus Aadria mere äärde sattunult tundusid sealsed igihaljad võsad ootamatult koduste ja loomulikena. Kõik need müütilised õlipuud ja müstilised maasikapuud ning ka kuulsad loorberid. Kõmpides ühel Trieste mägiteel, tuli mul lõpuks pähe käsi välja sirutada, noppida võsast esimene ettejuhtuv leht, see katki muljuda ning siis nuusutada. Hmh, tõesti loorber, kõige ehtsam loorber. Kui mõtlema hakata, siis ikka hästi kummaline, millise enesestmõistetava suvalisusega ta tegelikult looduses vohab.

Tagasi karmil 59ndal laiuskraadil, kaugenevad lõuna pool Alpe kasvavad, toona nii kodusena mõjunud loorberivõserikud tasapisi taas aina võõramaks, eksootilisemaks. Siinmail peab ju leppima raagja paju ja kasega…

Seotud lood:

Tegelikult siiski ei pea. Ka nii kaugel põhjas on võimalik luua killukesi igihaljast makjast, kasutades pukspuid ja iilekseid, vastupidavamaid tuliastla ning loorberkirsipuu vorme. Kusjuures “vastupidavamaid” tuleks peale äsjast jõulukuu külmalainet eriliselt rõhutada. Kesk-Hiiumaa sai paari pehme talve järel viimaks kätte korralikuma –19 kraadise külma, mis näitas jõulureedel saabunud sulas selgesti mõne tegelase külmataluvuse piiri. Nii näiteks pruunistusid enamuses hariliku loorberkirsipuu ‘Rotundifolia’ katmata lopsakad lehed. Samuti mustusid hübriidse tuliastlasordi lehed. Samas paar teist loorberkirsi sorti säilitasid oma haljuse, samuti püsis, eelnevalt katmata, rõõmsas rohelises lehes me oma Euroopa vereva tuliastla sort.

Pruunistunud loorberkirsi kõrval on seda kummalisem teatada: üks üle jala pikuke loorberihakatis talus vabalt -19°c ning haljendab hanges, et pole asigi! Tõsi, ta oli juba –13 aegu pakasekanga all ning veel külmema aja eel tuli piisavalt lund, et kaitsev iglu peale kuhjata. Ikkagi on see igati kõva sõna. Kuigi muidugi ülikõvasti hõisata ei tasu, sest iial ei tea, mis edasi tulla võib. Aga vähemalt hetkel neid ridu kirjutades on meeldiv istuda muidu lumme mattunud aias, ees muu lehtpõõsahaljuse seas üks vapper loorberipõõsas hangest välja turritamas. Loorber, kes leebel lõunamaal on lihtsalt meeldiv võsa, toob oma täiesti teistsuguse olemisega siia põhja toredat võidurõõmu. Nõnda et vähemalt esialgu võin kinnitada: loorberid talvises Hiiumaa aias on täiesti võimalikud. Juba neljandat talve järjest.

Rebin hanges kössitavalt loorberilt ühe väikese halja leheotsa ning maitsen. Tõeline värske loorber! Suu saab täis iselaadset kaneeli ja muskaadi segamaiku.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare