Lopsakate lehtedega ja kellukjate õitega kaunis toataim
Umbes 150 liigiga perekond abuutilon (Abutilon) kuulub kassinaeriliste sugukonda. Samasse sugukonda kuuluvad ka näiteks populaarne toataim rooshibisk e toakask ning aiataimedest kassinaerid ja tokkroosid.
Abuutiloni perekonna esindajad kasvavad subtroopilistel ja troopilistel aladel Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Tegemist on rohtsete taimedega, põõsaste või väikeste puudega. Rohtne taim pärn-abuutilon (A. theophrasti) on ammusest ajast tuntud kui hea kiutaim. Rohke kiu sisalduse tõttu (kuni 25 % ) on temast valmistatud nööri ning kotiriiet. Tänapäeval on aga temast saanud nii mõneski piirkonnas tüütu umbrohi farmeritele, kes kasvatavad maisi ja sojat. Toataimena kasvatatakse enamasti (liikidevahelisi) hübriidset värd-abuutiloni e iluabuutiloni (Abutilon x hybridum). Vahtralehti meenutavate lehtede tõttu kutsutakse ka toavahtraks.
Abuutiloni kaunistavad varakevadest sügiseni kaunid, pikkadel õieraagudel asetsevad kuni 5 cm läbimõõduga kellukesekujulised õied, viimased võivad olla kollased, punased, oranžid, valged. Kuigi õied ei kesta taimel kaua, tuleb neid heas kasvujõus taimel pidevalt juurde.
Õitsemisele aitab kaasa, kui istutuspott pole liiga suur. Suur pott soodustab taime lopsakat kasvu, kuid pärsib õitsemist. Istutusmuld olgu toitaineterikas, kerge ja vett hästiläbilaskev. Potipõhja asetatud drenaažikiht ei lase mullapallil liigselt läbivettida. Ümberistutamiseks on parim aeg varakevad. Sel ajal tuleks taime ka tugevasti tagasi lõigata. See aitab säilitada taime kuju ja soodustab õitsemist. Ümberistutamise ajal võib tagasi lõigata ka taime juuri. Kuigi aja jooksul taime tüvi puitub ja muutub jämedamaks, võivad noored taimed vajada toestamist. Kasvab kuni 1,5 m kõrguseks.
Paljundada saab üsna edukalt seemnetega ja varrepistikutega, mis soojas (+22°...+25° C) juurduvad võrdlemisi hästi. Poolpuitunud pistikud võtta augustis, rohtsed kevadel.
Kasvatamiseks sobib abuutilonile soe ja valge kuni päikseline kasvukoht, kuid päris kõrvetavat kevad-suvist lõunapäikest ta ei talu, sest see kõrvetab taime kauneid lehti. Ideaalne oleks ida- või läänesuunda avanev aknalaud või selle vahetu lähiümbrus. Kevadest sügiseni vajavad abuutilonid regulaarset kastmist ja kord nädalas väetamist. Puudulikule kastmisele reageerivad lehtede langetamisega, maha võivad pudeneda ka juba moodustunud õienupud. Abuutilonile mõjuvad hästi regulaarne piserdamine pehme veega ning nädalas kord antud soe dušš. Väetiseks sobib kompleksväetis, mis on mõeldud õitsvatele toataimedele. Taim armastab õhurikast kasvukohta, suveks võib taime ka terrassile, rõdule või aeda viia.
Sügisest alates, mil on vähe valgust kastetakse tagasihoidlikumalt ja lõpetatakse väetamine. See aitab hoida taime kompaktsemana ning ei lase tekkida õrnrohelistel väljaveninud kasvudel.
Talveks tuleks leida abuutilonile võimalikult valge kasvukoht. Talvitumiseks oleks parim temperatuur vahemikus +12°...+15° C. Jahedas talvitumine väldib taime näotut väljavenimist ja soodustab tuleval hooajal õitsemist.
Kuigi abuutilon armastab õhurikast kasvukohta, tuleks talvise ruumide tuulutamisega olla siiski ettevaatlik. Jahe tõmbetuul ja mullapalli liigne jahedus võivad põhjustada lehtede mahalangemist, juurte mädanemist, halvemal juhul ka taime hukku.
Kuna soe ja kuiv toaõhk taimele ei meeldi, siis tuleks vältida taime asetamist küttekehade vahetusse lähedusse. Kuiv ja soe õhk põhjustab lehetippude pruuniks muutumist. Taime võivad sellistes tingimustes kahjustada ka mitmesugused kahjurid (nt kedriklest, ripslane, kasvuhoonekarilane). Kui kahjureid pole suudetud ennetada siis tuleks nende ilmumiselt tegutseda koheselt. Kui kahjureid on vähe, võib abi saada nende mahapesemisest rohelise seebi lahusega. Samal ajal jälgida, et seebilahus ei satuks mullapinnale. Kui seebilahusest pole kasu, tuleks abi otsida keemilistest taimekaitsevahenditest.
