Lugeja kirjutab: Maikellukeste ajatamisest
Veel pool sajandit tagasi oli maikellukeste ajatamine tulus äri, kui veebruari lõpul ja märtsi algul oli nõudlus lõikelillede järele eriti suur.
Ega siis muud peale alpikanni, kalla, levkoi ja nelgi naljalt leida ei õnnestunud. Maikellukest aga sai sel ajal kodus suurema vaevata ja kitsastes oludes hõlpsasti õitsema panna.
Miks ma vanu aegu meenutama hakkasin nüüd, kui kogu maailma lilled on meile igal hetkel kättesaadavaks tehtud? Vahet pole, on need potililled, eksootilised toataimed või hooajast sõltumatud lõikeõied. Põhjus on väga proosaline. Tuulekoja lammutamise ja uue suurema ehitamise tõttu tuli aastakümneid ühel kohal kasvanud maikellukesed välja võtta. Just siis torkas pähe mõte, et miks ei võiks vana kommet elustada. Egas seda pea tuluallikana võtma, kuid tore tegevus siiski ja lastel ka huvitav, kui neid sellesse kaasata.
Kuna lammutustöö algas novembri esimestel päevadel, läks lillede väljakaevamisega kiireks. Tegelikult oli nüüd just õige aeg ajatusmaterjali sorteerimiseks. Pungad olid täielikult valminud ja viimased vihmased ilmad risoome veega varustanud. Kuival ajal või liiga varakult üles võetud maikellukesi võib küll ümber istutada, kuid mitte ajatada. Enne ja pärast istutust peaks siis kasvukoha ka korralikult läbi kastma.
Tihedalt kokku kasvanud ja ajatuseks ettevalmistuseta taimi puntrast lahti harutades ei lootnudki leida ohtralt ajatuseks sobivaid korraliku juurestikuga kolmeaastaseid pungi. Nii sain neid tömbi ülaosaga, enam-vähem sirgeid, umbes 10 cm pikkuste juurtega pungi 30 tükki. (Nõrga juurestikuga pungade ajatamisel taimed känguvad kergesti ja õisik võib jääda korralikult arenemata.) Rohkem oli kogukaid, veidi viltuse kujuga ennakõiduvaid pungi, millelt eemaldasin kõrvalpungadega risoomiosad. Ennakõidujad annavad ajatamisel ebaühtlasi õisikuid − alumised kellukad avanevad, aga ülemised on veel korralikult arenemata. Koduse potilillena annavad nad head lõhna ning on näidiseks, missugune ajatatud maikelluke olla ei tohiks.
Ajatamiseks mittekõlblikke pungi hoidsin märjas turbas 2–3 päeva, enne kui jõudsin uue kasvukoha aias korda teha ja nad lõpuks maha panna.
Väljavalitud sirged ja kõverad pungad istutasin kohe eraldi kuuekaupa pottidesse, kruusa-turba segusse. Peale puistasin õhukese kihi liiva. Et vajaliku suurusega tühje potte käepärast polnud, kasutasin suuri jogurtitopse (neid kogun tomatitaimede ettekasvatuseks). Kuna kavatsen õisi saada alates veebruarist ning ilma termilise töötluseta, polnud pungade liivasse pakkimise vajadust. Potid ladusin pikeerkasti, selle tõstsin kuivade tammelehtedega vooderdatud suuremasse kasti ja paigutasin puukuuri. Ideaalses olukorras on säilitustemperatuur ajatamiseni 2–5° ning istutusmuld mõõdukalt niiske. Tõsiste külmakraadide saabumisel viin potid kastiga majja keldrisse.
Jaanuari lõpul toon mõned potid kööki ja paigutan pliidi kõrval olevasse valamukappi – sooja ja pimedasse. Aeg-ajalt piserdan taimi leige veega, et niiskust jätkuks mulda ja ümbritsevasse õhku.
Kuivale ei tohi neid hetkekski jätta. Kui pimedas arenenud õisikuvarred on umbes 10 cm pikkused, tõstan potid aknalauale, kus on hästi valge, aga tunduvalt jahedam. Nii on lihtne maikellukesi kolme nädalaga õitsema sundida.
Jõuluks õitsevaid maikellukesi peab enne ajatamist leotama 12–16 tundi ühtlaselt soojas 32–35kraadises vees. Kui vannitamine ära jätta, saab korralikest pungadest vaid lehtedeta õisikuid. Ent hilisema ajatuse eel vannitamine soodustab just vastupidist – liiga tugeva lehestiku teket, mis segab ilusa õiekobara kujunemist.
Kui pehmete ilmadega sügis jätkub, jõuate veel endalegi mõned maikellukesed potti panna.
Linda
Pärnumaalt
