Lugeja küsib: kes kahjustab rabarberit?

Mullu juulis läksid paari rabarbripuhma lehed pruunilaiguliseks ja kuivasid lõpuks.

Tänavu ilmusid lehtedele järjest suurenevad laigud juba juunis ning taimede kasv peatus.

Vaid ühel puhmal on lehed terved, ent needki punakad. Seejuures taim ise on täielikult kängunud, hoolimata sellest, et sügisel said kõik sõnnikut. Mis häda selline olla võiks ja kuidas temast vabaneda?

Vastab VÄINO PALLUM

Pruunikaid ümaraid või nurgelisi laike tekitavad rabarbri lehtedele mitmed seenhaigused. Neist levinuim on rabarbri-tuhklaiksus, mida põhjustab Ramularia rhei.

Taime nakatumisel ilmuvad lehtedele alates juunist punakaspruunid 3–5mm läbimõõduga, kuid järjest suurenevad laigud. Haigestuvad ka rabarbri varred, neile tulevad pikergused, veidi sissevajunud laigud ja algab kummivoolus.

Haiguse tekitajale soodsates oludes lehed kuivavad. Tuhklaiksuse arengut soodustavad sagedased sademed, niiske varjuline kasvukoht ja lämmastikväetise liig.

Tuhklaiksusest märksa harvemini põhjustavad rabarbrilehtede haigestumist ebajahukaste ja askohütoos.

Rabarbri-ebajahukaste (tekitaja Peronospora rumicis) laigud on ebaselge piirdega ja nurgelised, algul kollakad, hiljem pruunistuvad.

Ebajahukaste kõige selgem eristamise tunnus teistest lehelaiktõbedest on hallikasvioletne õrn eoskandjate ja eoste kirme lehtede alumisel küljel haiguslaikude kohal.

Siiski, kirme moodustub vaid niiske õhu korral. Laigud võivad lõheneda ja lehekude välja langeda.

Ebajahukaste arengut soodustab jahe ja niiske ilm.

Rabarbri-askohütoosi (Ascochyta rhei) kahjustuse korral ilmnevad haiguslaikudel lõpuks mustad punktid – seene algeoslad, mida võib näha vaid luubi abil.

Rabarbri täielikku kängumist ja lehtede punakaks värvumist põhjustas tõenäoliselt lillamädanik, mille tekitaja on Helicobasidium purpureum syn. Rhizoctonia crocorum. See mullas paiknev patogeen nakatab taime juuri.

Seene violetjas niidistik, algul võrgutaoline, hiljem sametjas, võib ilmneda nii juurtel kui ka varte alumisel osal.

Haigusetekitaja seenemügarad võivad mullas puhkeseisundis püsida 4–5 aastat. Lillamädaniku arengule on soodne happeline ja niiske muld, kui õhutemperatuur püsib 15° juures.

Kängunud taim, kui kahtlustate lillamädaniku esinemist, võtke kasvukohalt koos suure mullapalliga ja hävitage. Eemaldage ja hävitage kõik haiguslaikudega lehed ja taime­jäätmed.

Väetage tasakaalustatult, vältides lämmastikuliiga. Ärge andke rabarbrile värsket sõnnikut.

Kasvukoha valikul hoiduge liigniiskest ja liiga varjulisest paigast ning vältige enne 4–5 aastat istutamist porgandi, kaalika, peedi ja selleri järel, sest need juurviljad võivad mulda jätta lillamädanikku tekitava patogeeni seenemügaraid.

Mõistagi ei tohiks enne nõutud aja möödumist istutada samasse kohta ka rabarbrit.