LUGEJA KÜSIB: Miks on orhideepotid läbipaistvad?
Aegade jooksul on orhideesid kasvatatud nii savi-, klaas- kui plastpottides, kuid ka okstel, korvides ja kooretükkidel. Selgeks on saanud, et kõige olulisem on ikkagi see, et taimel oleks olemas kõik eluks vajalik.
Savipottides on orhideesid kasvatatud juba nende avastamisest saadik. Tihti on just savipott see, mis selle kauni ja müstilise taimega sobiva koosluse loob. Savipoti plussiks on tema raskus – ka lopsakas taim ei lähe sellega naljalt ümber. Samuti on glasuurimata savipott poorne ja seob hästi vett ega kuumene soojal suvepäeval üle.
Savipoti pluss ja miinus
Ühtlasi on savipoti suurim pluss orhideekasvataja jaoks ka suurim miinus. Nimelt laseb savipott juurtele kenasti õhku ligi ja seetõttu kipuvad taimed oma juuri potiseinte külge kinni kasvatama. Nii on neid ümberistutamiseks keeruline potist kätte saada ja on oht taimi tõsiselt vigastada. Veidi aitab see, kui taime koos potiga mõnda aega vees hoida, siis tuleb ta sealt lihtsamini välja.
Orhidee jaoks savipotti valides tuleb kindlasti silmas pidada, et taime juured ei tohi jääda seisvasse vette, seega peab poti põhjas olema kindlasti auk, parem isegi mitu.
Kaubandusvõrgus on saadaval ka spetsiaalselt orhideedele mõeldud potte, millel on külgedel augud või pilud. Kui orhidee sellisesse potti istutada, hakkavad juured sealt kindlasti välja kasvama ja moodustavad veel omaette põneva kompositsiooni.
Plastpotid on kasutusel olnud vähem aega kui savipotid. Nende plussiks on see, et nad on odavad ja kerge kaalu tõttu lihtsalt transporditavad. Kuna nad ei salvesta niiskust ega lase läbi õhku, ei kipu ka taime juured nende seinte külge ja taimi on lihtsam kätte saada. Samuti ei ole kahju, kui ümberistutamisel on vaja pott taime ümbert katki lõigata.
Plastpoti puhul tuleb tähele panna, et taim kuivab seal aeglasemalt ja ülekastmise oht on suurem.
Läbipaistvad potid
Läbipaistvad potid on kasutusel alles väga lühikest aega. Miskipärast on koos nende turule saabumisega tekkinud väärarusaam, et orhideed kasvavad kõige paremini just läbipaistvas potis, kuna viimane annab juurtele võimaluse fotosünteesiks.
Fotosünteesiga tegelevad meie kodudes olevatel orhideedel peamiselt siiski lehed, ja juurestikul on vaid väike võimalus seda protsessi toetada. Selle ülesandega saavad suurepäraselt hakkama ka potist välja ulatuvad õhujuured ja taime heaolu seisukohast ta läbipaistvat potti ei vaja.
Läbipaistval potil on siiski üks eelis – nimelt on täpselt näha, mis seal sees toimub. Kogenud orhideekasvataja hindab taime kastmise vajadust juurte välimuse järgi ja seda on üsna keeruline teha, kui juured läbipaistmatus potis peidus on.
Samuti on näha kasvusubstraadi lagunemisaste ja ka kahjurid, kes vahel ennast juurepalli peitma kipuvad.
Loominguline lähenemisviis on kasvatada orhideed korvis. Korvi võib fantaasiat kasutades ise meisterdada käepärastest vahenditest ja polsterdada turbasamblaga, et istutussegu seal kenasti sees püsiks. Korvi saab sobivasse kohta riputada ja taimed tunnevad ennast seal sees hästi. Miinuseks on see, et ümber istutades tuleb korv enamasti täielikult ära lõhkuda, kuna juured on ennast risti-rästi sinna vahele põiminud.
Eri pottidel on kõigil oma plussid ja miinused, kuid kehtima jääb siiski reegel, et sobivaim pott on see, mis kasvatajale kõige rohkem silmailu pakub.
