Lume all on peidus värske maitseroheline
Tjah, kui mõtlema hakata, siis on ju poest kalli raha eest maitserohelise ostmine täitsa mõttetu, samas omal jäi enne lume tulekut peenar peterselli täis. Juba aastaid kasvatan ma käharpeterselli. Õigemini kasvab ta täiesti ise. Tuleb ainult õitsvaid ja viljuvaid varsi püsti jätta, et see kaheaastane taim saaks end ise külvata. Ainsaks vaevaks on seemikumuru harvendamine. Ajapikku ilmneb sordist taandarenemist – sigineb tavalisi petersellitaimi. Maitse poolest ei mingit vahet, head mõlemad. Kähar on lihtsalt ilusam.
Sumpasin põlvini lumes ürdiaia müürinuka juurde, natuke kaevandasin kindlast kohast ja hoplaa! – sula maa peal haljasmassi kui palju! Kuidagi väga tore tunne valdas tõdedes, et aed on ikka endistviisi olemas. Kui tahan, korjan keset talve peterselli. Kui see ära tüütab, kaevandan värsket tüümiani või salveid. Nad pole talvel küll kindlasti nii täisväärtuslikud kui suvel korjatult, aga ikkagi parem kui ei midagi. Vähemalt kui ei muud, siis turgutav lõhnateraapia. Salveile tasuks vist pärast lumi uuesti peale kuhjata, väidetavalt olla teine veidi külmaõrn.
Ahjaa, mägi-piparrohtu võiks millalgi kah kaevandada. Seda toredat igihaljast vahemerelist kääbuspõõsast pole ma seni muud moodi kasutama õppinud, kui vahel möödaminnes nopin närimiseks mõne lehekese või ladvatipu. Näpuotsatäis vürtsikat lõhnavat mägi-piparrohtu mõjub olemisele ütlemata virgutavalt, peletab viivuks isegi tühja kõhu tunnet.
Nõnda siis: värske maitserohelise korjele! See on lume all endistviisi täiesti olemas. Peab ainult metsloomade kombel natuke tülikat valget vaipa kõrvale kraapima. Tõsi, mandril olla kõhuni hanged, seal võib see rookimine ehk liig vaevaliseks osutuda.
