Jaapani aia veepeeglid loob kaks tiiki. Idapoolsemas rohetab kaks saart, tiigi kaldaile on rajatud märgalad iiristele. Kõikjale on istutatud harilikke ja musti mände, ginnala vahtraid. Tiigi põhjaserva on kuhjatud tore mägi, nimetan selle jalamaid Fujiks. Fuji nõlvale on istutatud rohevalgetriibulise koorega pärnvahtraid. Ka üks punerdav kämmalvaher torkab silma. Kas peab ta siinsetele talvedele vastu?

Veel enam paelub mind teine tiik. Kallastel losutab kive, vee kohale kaarduvad pajud, pilk uitab ja jääb kui vangistatult pidama kivilisele saarele. Sellegi tiigi äärde on kuhjatud küngas. Nimetan tolle Vulcanoks. Just nõnda nagu oma koduaia küngaste puhul. Imelik, et endale aeda rajades, istumise künkaid kuhjates, liigniisket maad veteks ja maasildadeks kujundades olen kogemata kombel üsna jaapanliku aiamaastiku loonud. Aga tegelikult ega looklevad veepeeglid ja turritavad-losutavad kivirahnud, ka künkad ja rässakad männid pole ju ainult Jaapanile omane, sama hästi ka Eestile. Ainult et jaapanlased on palju aastasadu saanud oma loodust aeda toodult stiliseerida, kujundust, kujundlikkust ja tähendlikkust lihvida. Eestlastel pole see võimalik olnud, meie aiakultuur on noor ja seegi sakslastelt tulnud. Siiski on midagi päris algupärast ja meile omast - puisniidud.

Kadrioru jaapani aed paelub juba praegu, ent kindlasti annavad aastad talle selle õige näo, nagu kujundaja Masao Sone vaimusilmas ette näeb. Kui kõik need asalead, rodod ja forsüütiad õitsema hakkavad, vahtrad, juudapuulehikud, valgepöögid, nõiapuud, kikkapuud jne sirguvad. Loodetavasti hakatakse hiljem kujundama ka mände. Tuleksid sellised laiuvad vormiküllased rannamännid. Need koos juba olemasolevate paeklibukallaste ja rändkividega looks suurepärase stiliseeritud pildi Lääne-Eesti mererandadest. Ainult et kuidas happelembesed rodod edaspidi paemunakasillutise sees hakkama saavad? See on ootamatu ja minu jaoks küsitav kooslus.

Juba esimesest kohtumisest saab Kadrioru jaapani aiast mu lemmikuim park terves Eestis. Vat selline peab üks õige haljastu olema! Nojah, päris iga parki pole võimalik taoliseks rikkalikuks maastikuks muuta, sest kust võtta raha kulukate rajamise- ja hooldustööde tarvis.

Tervelt poolteist tundi olen sel oktoobrihommikul seal ringi tuianud, aina uusi vaatenurki leidnud. Mõtlikuks muutunud Hiroshima tuumapommiplahvatuse epitsentri lähedalt pärit mälestuskivi juures, end siis aga jälle unustanud, jälgides vihmapiiskade tekitatud heledaid ringe tumendaval veepeeglil. Üllatuslikult annab kole sajune ilm jaapani aiale just õige hingamise. Hiljem, Hundikuristikust tagasi tulles, kui vihm on lakanud ja ilm selgib, pole aed enam nii mõtted ära kandev ja intiimne kui ennist.

Ning veel üks huvitav tähelepanek. Seistes üleval mäenõlval ja haarates pilguga kogu aeda, tunduvad kõikjale laiali pillatud kivid natukese kaootilisena. Kuid see mulje kaob kohe, kui alla laskuda ja aia sisse sulanduda. Siis on kõik omal kohal, maastik kõnetab midagi sinu sisemuses. Ning sul on lihtsalt hea olla.