Praegu on aga terves maailmas, sh ka meil, mindud üle minimeeritud mullaharimisele. Miks?
Mida vähem, seda parem

Mida vähem mulda segada, seda parem. Künd häirib mulla mikroorganismide ja loomade elutegevust, isegi hävitab neid. Sügavalt pinnale toodud muld oma elustikuga ei kohane pinnal.

Sügisese pindmise harimisega soodustatakse aktiivset mulla elutegevust, sealhulgas ka huumuse lagunemist. Vastupidiselt vanadele arusaamadele peaks sügisest kündi (kui see ikka vajalik on) seega tegema just hilja, kuna siis on huumuse lagunemine ja toitainete väljauhtumine väiksem.

Aga edukalt võib künda ka kevadel (mitte sügavalt), kündi koos rullimisega tihendades. Samas on künd siiski õigustatud ainult siis, kui muld on tugevasti tihenenud või antakse orgaanilist väetist.

Muld ei tohiks pikka aega olla taimkatteta. Muld kuumeneb, pindmise kihi elutegevus on pärsitud, auramine suur, huumuse lagunemine aktiivne. Väga hea on külvata vilja alla heintaimi (eriti liblikõielisi), mis pärast vilja koristamist katavad mulla. Harida pindmiselt kevadel või otse kõrde külvata.

Kuidas toimida väikeaias?

Ka siin on samad põhimõtted. Põhiline mullakobestaja on aiahark, millega ei vigastata mullaelustikku ega aeta segamini mulla eri kihte. Saab ka ilma kobestamata.

Sügisel tuleks eelnevalt kergelt kobestatud muld multšida puulehtede, taimejäänuste või rohuga. Olen märganud, et multši ei tohiks panna väga kuivale maale. Kevadel lükatakse taimeridade kohalt multš ära.

Olen näinud aiapidajaid, kes kevadel freesivad multši pindmiselt mulda. Võib ka nii. Multši all on põld kobe, elutegevus aktiivne.

Rohkem võiks multši kasutada ka suvel. Alati on meil saada rohujäänuseid. Nendega võiks katta peenravahed, ka arenenud taimede reavahed värskete rohujäänustega, mis asendavad ka kallist sõnnikut. Täheldanud olen lämmastikupuudust, mida aitab leevendada nõgeseleotisega kastmine.

Loobuda tuleks klassikalisest labidast, mis hävitab ka mulla elustikku ja segab mulda ülearu. Labidatöö on raske, koormab ülearu eriti pensionäride valutavat selga.

Põhimõte peaks olema: ära tee kunagi seda, mida loodus sinu eest teeb. Tee alati nii vähe, kui võid, aga ökonoomselt.