Juba 15 aastat kidub mu poest ostetud pähklist pärit kreeka pähklipuu. Kasvukoht maja kõrgel kuival kruusakünkal osutus väga ebasobivaks - see liik on mulla viljakuse ja niiskuse suhtes üpris nõudlik. Kuid kõige hullemini kardab ta maikuiseid öökülmasid. Talvepakased ei tee vähimatki häda, ent noored puhkevad kasvud hävivad pea igal aastal. Paar viimast maikuud pole hiliskülmi imekombel olnud.

Seal taga metsaservas peaks kreeka pähklipuule olema nüüd suurepärane paik: kopsakas mättamullaküngas, mis ei kuiva küllap ka põuasel suvel, otse kõrval seisvat vett täis kraav, mis suvel kuivab. Mai öökülmade ajal on seal veel vesi sees ja päeval päikeses soojenenuna peaks öökülma laastavat mõju tublisti leevendama. Saab näha.

Uus küngas pakub ka meeldivat istumise kohta, vaatega vastasnõlval sirguvale plaatanile, otse ees aga kirsskontpuu õitsemisele. Tol 7. aprilli hommikul olid paraku kõik kirsskontpuu pakatavad kollased õiepungad lumes. Samuti lumme mattunud ka õitsev lumeroos, kelle paari päeva eest olin koos kreeka pähklipuuga kraavi uuele kõrgele pervele istutanud. Ühe õissaare peaks sinna veel kah lisama...

Aga enne tuli mägi valmis ehitada. Mingi tühise lume kiuste. Meie sageli vihastama ajavalt tõmblevas ilmastikus ei saa kogu aeg elada loodusega õndsalikult kooskõlas. Vahel peab võitluslikult lähenema. Ja tegelikult pole see nõukaaegne hüüdlause "Me ei oota looduselt armuande" üldsegi nii taunimisväärne. Looduse armust laiuks mu aia tagaosas endiselt soine paju- ja sookasevõpsik. Nüüd on selle asemel aga sirgumas lõunapoolse Kesk-Euroopa tüüpi lehtmetsa alge. Hiiumaa kliima peaks selle edenemist täitsa hästi võimaldama. Enne pidi vaid ühe tubli maaparanduse ette võtma.