Maastikuarhitekt annab nõu: 3 võimalust kujundada lipumasti alune
Lipumasti kinnitamiseks pole vaja tegelikult kuigi suurt ala – kuue meetri kõrguse lipuvarda betoneerimiseks vajaliku ala läbimõõt on ca 40 cm ja betoneeritud ala sügavus ca 70 cm. Lipuvardamüüjad pakuvad ka varda alaosa ümber paigaldatavaid rõngaid, mida võib täita mullaga ja istutada sinna näiteks võõrasemasid või kuumaasikaid.
Siin on mõned ideed, kuidas lipumasti alust kujundada. Peenra läbimõõduks on arvestatud 3 meetrit. Istutuskaugused on taimeliigiti erinevad, arvestada tuleks taime täiskasvanud suurusega. Kui taim on suurena läbimõõduga 40cm, siis istutuskaugus võiks olla 15–25 cm.
1. Ei mingeid taimi
Esimene kujundusnipp on neile, kes taimedega tegelda ei soovi, aga ometi nagu midagi tahaks. Masti alla on kavandatud tänavakividest ilmakaari kujutav mosaiik. Oluline on selline kujundus tegelike ilmakaarte suhtes õigesti paigutada. Taolist mosaiikpinda paigaldatakse nagu tavalist tänavakivigi. Kes arvab, et töö on liialt keeruline, võib abi paluda tänavakive paigaldavatest ettevõtetest. Kui aga ilmakaared tunduvad igavad, võib kividest laduda ka päikesekella, kus lipuvarda vari õiget aega näitama hakkab.
2. Sinimustvalge püsikupeenar
Kuna turule on tulnud palju nn mustade õite või mustjaspunaste lehtedega toredaid püsililli, otsustasin teha ühe näidispeenra Eesti lipu värvides. Lipuvärvides triipe peenras välja toodud ei ole, lähtutud on taimede kõrgusest, struktuurist ja värvist. Lipu heiskamiseks ja lipumasti hoolduseks vajalikule alale on paigutatud looduslikust materjalist astekivid. See on näidispeenardest kõige liigi- ja sordirikkam. Valitud on vastupidavate ja vähenõudlike taimede hulgast.
Sinistest taimedest kõrgeim on virgiinia männasmailase (Veronicastrum virginicum) sinakaslillade õitega sort ‘Fascination’. Virgiinia männasmailasest madalam ja õhulisem on laiuv, siniste õitega põõsa hariliku perovskia (Perovskia atriplicifolia) sort ‘Blue Spire’. Sügise poole on peenras pilgupüüdjaks Carmichaeli käokinga (Aconitum carmichaelii) intensiivselt siniste õitega sort ‘Arendsii’. Sinistest madalaim on aga püsik-sininukk (Jasione laevis), mis on vaid 30 cm kõrge ja ehib peenra serva oma siniste õietupsudega.
Mustade õitega taimedest on eriti huvitav mägijumika (Centaurea montana) sort ‘Black Sprite’, mis on sinise õiega mägijumikast madalam. Mägijumikate puhul on oluline äraõitsenud õied eemaldada ja pärast õitsemist maapealsed osad tagasi lõigata – siis moodustavad nad kiiresti uue kena mätta ja õitsevad samal aastal ka teist korda. Mustadest õitest on peenras kasutatud veel ka aed-päevaliilia (Hemerocallis hyb.) sorti ‘Sweet Hot Chocolate’, mis õitseb kaua ja on kenade heleroheliste lehtedega.
Ülejäänud taimed on valgete õitega, neist kahel on aga punakaslillad lehed. Sõrmkübarja peekerlille (Penstemon digitaalis) sort ‘Husker Red’ on 74 cm kõrgune püstine taim. Aas-kurereha (Geranium pratense) sort ’Purple Ghost’ on õrnade valgete õitega ja väga dekoratiivse lehestikuga.
Teiste lillede vahele on istutatud suure tähtputke (Astrantia major) valgeõieline sort ‘Shaggy’, mis annab oma tähekestega peenrale justkui sädeluse. Peenra servas särab ja pakub mustade õitega mägijumikale kontrasti suureõieline härjasilm (Leucanthemum * superbum) ‘Little Princess’. Kauni murtudsüdame (Dicentra formosa) valgeõieline madal sort ‘Aurora’ sobib peenart ääristama põhja poolt, kuna armastab kasvada poolvarjus. Selle kauni murtudsüdame sordi lehestik on hallikasroheline.
3. Klibuaed ehk mäng kivide ja kõrtega
Klibuaed sobib kuiva ja lubjarikka pinnasega alale. Kui istikud istutada läbi kanga ja multšiks kasutada kive, võib taimede erilisust rõhutada kividest mustritega. Kui aga on soov, et kevadel õitseksid kõrreliste vahel sibullilled, näiteks lumikellukesed, siis kangast kivide all kasutada ei saa, või tuleb määrata kindel ala, kuhu sibullilled panna. Et sibullilli on lihtne ümber istutada, võib need paigutada lipumasti hoolduseks vajaminevale alale ja katta näiteks graniitsõelmetega. Kõrred on kenad ka talvel, hoolduslõikus neile tehakse kevadel.
Taimed on valitud valguse ja lubjalembeste kõrreliste hulgast: juus-stepirohi (Stipa capillata), hall haguhein (Koeleria glauca), ametüst-aruhein (Festuca amethystina), rohelubikas (Sesleria heufleriana), ripshelmikas (Melica ciliata).
Selline kahisev peenar on eriti edev näiteks mereäärsel krundil, kus tuul kõrsi kiigutab ja pinnas loomu poolest lubjarikas.
4. Turbaaed
Kui teie valitud lipumasti asukoht on päikaseline ja mitte liialt tuuline, on see sobiv turbaaia rajamiseks. Tavaliselt rajatakse turbaaed varjulisse või poolvarjulisse kasvukohta ja lähtutakse eelkõige igihaljaste rododendronite vajadustest, kuid mustikad ja pohlad armastavad hoopis lauspäikest, ja mis oleks veel parem oma aia marjadest.
Näidispeenar on ääristatud männipuust pakkudega ja kavandatud kaheosalisena. Lipu heiskamisel saab peenrapooli eraldavatele pakkudele astuda, ja kui hooldustööde korral on tarvis lipumast maapinnale lasta, saab pakud eemaldada. Istutusturba sügavuseks on arvestatud 40 cm, turvas peab olema happeline (pH 4,5–5,5). Kasvupinnas tuleb olemasolevast maapinnast peenrakangaga eraldada. Soovitatav on rajada tilkkastmissüsteem, sest suhteliselt väikese turbapeenra niiskena hoidmine on töömahukas. Pärast taimede istutamist multšida ala männikooremultšiga, kihi minimaalne paksus 7 cm.
Peenra lõunapoolsesse ossa on valitud kultuurmustika sordid: hübriidmustikas (Vaccinium corymbosum *Vaccinium angustifolium) ‘North Blue’ ja kännasmustikas (Vaccinium corymbosum) ‘Patriot’. Peenra eesserva ehivad aga kultuurpohla (Rhodococcum) igihaljad puhmakesed.
Peenra põhjapoolse osa keskele on valitud heitlehine Schlippenbachi rododendron (Rhododendron schlippenbachii). See taim on tõeline pilgupüüdja kevadel, mil õitseb roosakasvalgete õitega. Rododendronit ümbritsevad hariliku küüvitsa sordid ‘Blue Lagoon’ ja ‘Compacta’ – tegu on igihaljaste põõsakestega, mis kevadel roosade kellukjate õitega silma rõõmustavad. Lisaks on sellesse peenra osasse kavandatud veel üks hübriidmustika sort (Vaccinium corymbosum x Vaccinium angustifolium) ‘Alvar’. Võimalik, et see taim ei kanna nii palju marju kui lõunapoolne, ent rikastab kindlasti tolmnemisspektrit.
Selline turbapeenar saavutab oma tõelise tipphetke sügisel, kui Schlippenbachi rododendroni lehed oranžikaks ja mustikate omad punakaks värvuvad.
Loomulikult on veel lõpmatul hulgal viise, kuidas oma lipumasti alust kujundada. Hea valik võib olla näiteks peenar, kuhu on istutatud pojengid (Paeonia lactiflora) vaheldumisi siilkübaratega (Echinacea). Need suurepärased püsikud õitsevad eri ajal, aga tagavad ilu kauaks. Samasse peenrasse võib panna veel ka varakevadel õitsevaid sibullilli, ja õitsemise aeg pikeneb veelgi.
Miks mitte teha mastialusest üheaastaste lillede peenar, mida võib igal aastal ümber kujundada. Näiteks kui eelmisel suvel kasvasid seal kosmosed (Cosmos) ja päevalille (Helianthus) madal sort ‘Little Leo’, siis sel aastal on kavas külvata sinna lakkotra (Hordeum jubatum) ja rukkilille (Centaurea cyanus).
Võimalusi on seega lõputult. Head katsetamist!
