Maitsev kartul Lätimaalt – Varajane kollane
'Varajane kollane' pärineb Lätimaalt ja on enam kui 60-aastane meristeemmeetodiga tublisti parandatud ja uuendatud sort. Praegu on see sordilehes, aga laialt seda ei kasvatata, kuigi on juba pikka aega paljude eestlaste lemmik.
Mugula koor on pruunikas, võrguline ja kuivades kasvutingimustes just nagu karmivõitu sametiga kaetud. See on kaitseks kärntõvede ja mädanike eest. Mugula sisu on tumekollane ja see on üks vähestest sortidest, mis oma madala kuivaine- ja tärklisesisalduse juures ka mure.
Seega sobiks see diabeetikute menüüsse, sest selles on vähe süsivesikuid, aga samal ajal on mure ja maitsev. 'Varajane kollane' on ületamatu ahju ja pudrukartul. Vaatamata varasele valmimisele säilib hoidlas hästi ja kaua.
'Varajase kollase' meristeemtervendusega hakkasime tegelema 1980. aastate algul. Sort oli tugevasti viirustest nakatunud ja kaotanud oma saagivõime. Oleme EVIKAs loodud tehnoloogia (patent nr 05414, 15.06.2011.) kasutamisega saanud väga häid meristeemkloone. Nendes kloonide saagikus on katsepõldudel ulatunud 50−65 t/ha. Kahjuks on sort väga vastuvõtlik kartuli Y-viirusele ja see raskendab seemnekasvatust ning vähendab kiiresti seemnekartuli saagikust.
Selliste, viirustele väga vastuvõtlike sortide seemnekasvatus peaks olema lühem. See tähendab, et meristeemtaimi peaks tunduvalt rohkem paljundama ja seemneks kasutama mitte vanemat kui 5 meristeempõlvkonna seemnekartulit. Väga vastuvõtlikeks on osutunud näiteks 'Asterix', 'Nicola', 'Folva' ja mitmed teised Euroopas laialt kasvatatavad sordid.
Kogemust jagab Piia Tiigemäe Rebase Talust
Meie oleme Rebase Talus kasvatanud 'Varast kollast' juba 15 aastat ja just sellepärast, et eestlane armastab rohkem muredat kartulit.
Kes ajab taga suuri kartulisaake, selle ootusi ta ei õigusta. Sort on andnud igal aastal stabiilset keskmist saaki, nende aastate jooksul on kaks korda olnud väga suur saak ja kaks korda väike saak. Väikeseks on jäänud see vihmastel suvedel, kui lehemädanik kallale on tulnud. Mõned ostjad suhtuvad temasse eelarvamusega, sest paks ja kare koor ei tee kartuli välimust ilusaks, kes aga selle sordi on kord ära proovinud, on nõus hea maitse pärast ka veidi kõrgemat hinda maksma.
Säilinud on ta meil hästi, mädanikuga pole probleemi olnud, aprillis hakkab ta juba siiski keldris idusid ajama ja päris uue kartulini teda tarbida ei saa, enne läheb pehmeks. Juunis kipub ta vesiseks muutuma. Soojade keldrite omanikel hakkab ta siiski idusid ajama juba talve teisel poolel.
Kasvatajale on ta mugav selle tõttu, et on suhteliselt varane ja saab juba juulis sööma hakata ning teda saab talveks üles võtta juba augusti lõpus või septembri algul.
Küll aga ei ole ta minu andmetel kidussikindel ja seepärast kõik aiamaaomanikud teda kasvatada ei saa. Selle sordi on kartulisööjad omaks võtnud ja teda tuntakse rohkem 'Läti kollase' nime all. Kahjuks oleme märganud, et suurematel turgudel müüakse tihti ka muid, vesiseid intensiivsorte 'Läti kollase' nime all, sest seda sorti armastatakse ja ostetakse.
