Malts, mis polegi umbrohi
Tšiili hanemalts ehk kinoa (Chenopodium quinoa) kasvatab toitvaid seemneid, mida õnnestub soojal ja kuivemal suvel saada Eestiski.
Oma esimesed kinoaseemned, mis ma kolm aastat tagasi maha külvasin, leidsin loodustoodete poest. Oli juba suve algus ja pudistasin nad lihtsalt peenrale. Olin üsna üllatunud, kui kergesti nad kasvama läksid. Noored taimed on välimuselt täiesti maltsa moodi.
Kuna kasvuaeg jäi lühikeseks, siis esimesel aastal ma erilist saaki ei saanud, kuigi suvi oli soe ja päikeseline. Järgmisel aastal tellisin seemned juba ühest Inglismaa veebipoest.
Tšiili hanemalts armastab päikest ja soojust, mida meie suved talle alati pakkuda ei suuda. Siiski kasvab see soojanõudlik taim ka meil. Aasta 2011 oli kinoale vägagi sobilik päikese, soojuse ja sademete poolest.
Eelmisel aastal oli aga vastupidi: sadas kohutavalt palju ja päikest oli napilt. Taimed kasvasid siiski ilusasti, ka seemned valmisid, aga mis juhtus? Pideva liigniiskuse tõttu hakkasid seemned juba taimel olles idanema ning saak jäi saamata.
Taimed tuleb ette kasvatada
Oleme harjunud kinoat pidama teraviljaks, aga tegelikult kuulub ta rebasheinaliste (Amaranthaceae) sugukonda ning ühte perekonda hoopis peedi ja spinatiga.
Kinoa on üheaastane taim, mida on lihtne kasvatada. Ta on vähenõudlik, talub hästi kuumust ja kuivust, samuti kergeid öökülmi.
Vars on puitunud, olenevalt sordist kas oranžikas, punakas või rohekas. Õisikud on püstised ja tihedad. Oma kodumaal sirgub taim 1−3meetriseks. Minu aias Saaremaal kasvasid nad veidi üle meetri kõrguseks.
Olen taimed potikestes ette kasvatanud, ja kui ilmad juba päris soojad, siis õue istutanud. Kindlasti tuleb nad istutada koos mullapalliga.
Kasvu ajal pole olnud taimedega mingeid probleeme, vaid suve lõpu poole kipuvad nad oma raske õisikukoorma all suure vihma ja tuulega ümber vajuma. Siis tuleb neid toestada.
Tillukesi seemneid on tohutult
Kinoa kohta infot kogudes märkasin, et igal pool on kirjas: seeme on suurem kui hirsiseeme. No ei ole! Panin kõrvuti hirsi, kinoa ja rebas-heina seemne. Viimane on tõesti nagu mooniseeme. Kinoa on veidi suurem, kuid hirsist ikkagi pisut väiksem.
Ühel taimel on seemneid tohutult palju, tuhandetes. Olenevalt sordist on need punased, roosad, valged või mustad.
Seemnete valmimise aegu tahab kinoa kuiva ja sooja. Kuna üleküpsenud seemned pudisevad kergesti, tuleb pealsed veidi varem maha lõigata ja lasta seemnetel toas järelvalmida.
Seemnete kättesaamisega on tükk tegemist. Kuna mul oli taimi vähe, ajasin nad otsapidi kotti ning siis raputasin ja õrnalt patsutasin seda. Väga tugevalt taguda ei tohi, sest siis tuleb kuivanud pealsetest kaasa liiga palju sodi. Kuigi seda tuleb nagunii.
Lõpuks tuleb seemned sodist puhtaks tuulata.
Seemnekesta katab kibe saponiinikiht. Selle eemaldamiseks tuleb seemneid pesta seni, kuni vesi enam ei vahuta, ning seejärel väga hoolikalt kuivatada. Nutikam on pesta seemneid vahetult enne tarvitamist, siis jääb kuivatamise osa vahele.
Poest toiduks ostetud seemnetelt on kibe kiht enamasti eemaldatud, kuid võib juhtuda, et neil on ikkagi veel saponiinijääke. Seega tasub ka poest toodud seemneid alati põhjalikult pesta.
Kibedal saponiinikihil on tähtis otstarve: taim kaitseb sel moel oma vilju, et kahjurid neid ära ei sööks.
Valgurikkam kui teravili
Seemned on väga valgurikkad. Kinoa valke peetakse eriti väärtuslikuks, kuna need sisaldavad mitmeid väga olulisi aminohappeid, mida paljude toidutaimede valkudes on vähevõitu. Kuna kinoa ei sisalda gluteeni, on ta hea teraviljaasendaja tsöliaakiahaigetele.
Kuigi tšiili hanemalts pole teravili, kasutatakse seda köögis sarnaselt teraviljaga. Tema seemned sobivad putrudesse, suppides ja hautistes asendavad nad edukalt riisi. Kinoast võib valmistada näiteks pilaffi.
Müügil on ka paisutatud kinoa seemneid, mis sobivad hästi hommikusöögiks müsli sisse. Neid võib lisada ka koogitaignasse küpsetamisel.
Kinoa keeb pehmeks kiiresti, umbes 15 minutiga. Potti pange ühe osa seemnete kohta kaks osa vett.
Esimest korda keetes võib saada vägagi suure ehmatuse osaliseks: vaadates potis valmis kinoat, tundub, nagu oleks seal suur hulk ussikesi. Asi on selles, et kinoaseeme sisaldab suurt idu ja keetmisel tuleb see ussikest meenutav valge idu esile. Idu aga ongi seemne kõige väärtuslikum osa.
Seemnetest saab väga lühikese ajaga ka vitamiinirikkaid idandeid, mida on hea lisada toidu sisse.
Ka taime lehed on söödavad, kuid nendega ei tohi üle pingutada, sest nad sisaldavad oksaalhapet. Värskelt väikestes kogustes tarbides ohtu pole.
Kinoaseemneid müüakse mahepoodides ja võimalik, et ka suuremates toidukauplustes. Lisaks väärtuslikele valkudele on seemnetes palju magneesiumi, rauda, kaaliumi, tsinki, E-vitamiini, B-rühma vitamiine.
Kinoa on kergesti seeditav ja tekitab tükiks ajaks täiskõhutunde. Ta sobib hästi ka lastele toidu valmistamiseks.
Olen kasvatanud huvi pärast ka rebasheina, mille seemneid ja lehti võib süüa nii nagu tšiili hanemaltsalgi. Kasvatuselt on nad vägagi sarnased, välja arvatud see, et rebashein kardab külma. Kinoa on vastupidavam.
Hobikorras võib tšiili hanemaltsa meil kasvatada küll, aga erilist saaki ei maksa temalt muidugi oodata.
HUVITAVAT
Kõrgelt hinnatud tarbetaim
Tšiili hanemalts on maailmas nii tähtis toidutaim, et tänavune aasta on kuulutatud lausa rahvusvaheliseks tšiili hanemaltsa ehk kinoa aastaks.
Kinoa on üks inimkonna vanimaid kultuurtaimi. Inkad ja asteegid kasvatasid seda juba rohkem kui 4000 aastat eKr. Lõuna-Ameerika pärismaalaste jaoks oli see kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid.
Inkad austasid kinoat sedavõrd, et kutsusid teda “kõikide seemnete emaks”. Legendide järgi segati kinoajahust ja loomarasvast kokku pallikesi, mis andsid inka sõduritele jõudu ja vastupidavust kurnavatel sõjaretkedel. Väärtuslike omaduste tõttu on kinoat nimetatud ka asteekide kullaks.
Tänapäeval kasvatatakse kinoat kõige rohkem Peruus, Boliivias, Equadoris, Tšiilis ja Argentinas.
