Kellega tegu?

Ükssarvik? Ei. Tegemist on sirelisuru röövikuga. Sirelisuru (Sphinx ligustri) on surulaste sugukonda sirelisuru perekonda kuuluv liblikas.

Sirelisuru on Eesti suurimaid liblikalisi, tema tiibade siruulatus on kuni 12 cm. Liblika esitiivad on roostepruunid mustade triipudega. Tagatiivad on roosad või punased mustade triipudega. Tagakeha on mustade ja punaste täppidega. Sirelisuru saab eristada teistest liblikatest rindmikul oleva musta joonise abil.

Ta imeb londiga taimeõitest nektarit, hõljudes ise õie lähedal õhus. Kui isast sirelisuru häirida, siis teeb ta sisisevat häält, hõõrudes vastamisi oma tagakehal asuvaid ogasid ja soomuseid.

Aastas annab sirelisuru kaks põlvkonda järglasi: esimese aprillis-juunis ja teise juulis-augustis. Levila põhjaosas on ainult üks põlvkond aastas, juunis. Pärast paaritumist muneb emane kuni 200 muna, mille kinnitab paari-kolmekaupa toidutaime lehe alaküljele. Tema röövik suudab toituda paljudel taimedel, sagedamini puudel ja põõsastel: sirelil, saarel, õunapuul, pihlakal, kuslapuul, ligustril, sõstral ja angervaksal, samuti lodjapuul, lumepallil, vaarikal, kitseenelal, ebajasmiinil jt taimedel.

Röövik koorub 9–20 päeva pärast munemist. Ta on ereroheline valgete, roosade või helelillade triipude ja kollaste täppidega. Rööviku jalad on hästi arenenud. Kaugelt vaadates võib röövik meenutada rullikeerdunud lehte, kusjuures anaalsarv meenutab lehevart.

"Lapsepõlves oli neid maavanaema juures palju, üritasin purgis liblikateks kasvatada," sõnab teine hobiaednik.

Sirelisuru talvitub nukuna, mõned nukud talvituvad ka kaks korda.