Mastikspistaatsia on üks iseloomulikumaid põõsaid sealseis lambakadastikes ja võsastuvatel paekivialadel, mis sageli meenutavad väga meie loopealseid. Seal näib mastikspistaatsia olevat üsna koduse tegelasena. Tema hallikasrohelised liitlehed ja punakad leherootsud viivad mõtte kibuvitsale, eriti sarnane näib punane kibuvits. Siiski pole ta üldsegi roosõieliste sugukonda kuuluv. Ilmekaks erinevuseks on õied: üpris kaunid väikesed punased õisikututsakad, mis ilmestavad neid vähenõudlikke põõsaid lõuna pool Alpe aprillikuus. Hiljem arenevad punased “pipraterade” kobarad, mis küpsedes mustaks värvuvad. Viljumiseks on aga vaja nii emas- kui isastaime, seega mina oma üksikul potipõõsal neid nägema ei hakka.

Mastikspistaatsia pole muide lihtsalt niisama armas makjate ja kadastike asukas, temast on inimene osanud kasu saada ka. Näiteks pressitakse seemnetest õli, isasisenditelt kogutakse aga lõhnavat kummivaiku – mastiksit, mida idamaadel kasutatakse maiustuste valmistamisel.

Mullu kohtusin ma mastikspistaatsitega paaril korral lõunapoolsemas Euroopas taas. Esmalt aprillikuus Monfalcones, Aadria mere põhjarannikul, selle liigi arvataval äärmisel põhjapiiril. Parajasti õitsevad põõsad sobisid imehästi hõreda musta männi niidumetsa alla, kasvades seas ohtraid parukapuupõõsaid. Musta männi ja parukapuu kooslust on meil hõlpus järele luua, ent mastikspistaatsia peame paraku sellest välja jätma.

Urmas Roht oma “Lehtpuudes” kirjutab, et mastikspistaatsia lehed ja võrsed saavad kahjustuda 20 miinuskraadi juures. Noh, see annaks justkui lootust – hästi kaetud maalähedase põõsana? Siiski vist mitte. Läinud oktoobris trehvasin mastikspistaatsiat Bratislava botaanikaaias. Seal vohavad 10 m kõrgused vahemere küpressid, ilus on lausa paarimeetriseks sirguda suutnud piinia, rääkimata uhkest viljuvast merimännist.

Kuid mastikspistaatsia oli maani külmunud. Tõsi, suvega küll taas põlvepikkuseks võrsunud. Ses mõttes on Bratislava botaanikaaed Eesti taimekatsetajatele väga hea näitlik koht. Kui juba seal ei edene, siis nähtavasti pole Eestis erilist mõtet avamaal proovida. Bratislava külmarekord olla muide -24°c.

Seega jääb mastikspistaatsia meil potitaimeks, nii kahju kui sellest ka pole. Ja ehkki mu talvine taimede hoiuruum on peagu olematu, loodan mastikspistaatsiast silmarõõmu päris hulgaks aastateks. Tegemist on õnneks pigem põõsa kui jõulise kasvuga puuga (looduses siiski sirguvat viie kuni seitsme meetri kõrguseks puukeseks). Kärpides võib mastikspistaatsiast küllap huvitava bonsai kujundada.