Mida teha, et aed näitaks suvel õierikkust? Kasvata neid püsililli!

KUREREHA Foto: Pille-Riin Pregel

Kas kurdate, et suvel on aias vähe õisi? Helga Taimeaia perenaine Ülli-Riina Sildnik soovitab tänuväärselt pikalt õitsevaid püsililli, et seda viga parandada.

Ülli-Riina peab väikest istikuäri oma kodus Harjumaal Ääsmäel Tagametsa külas. Tema koduaia suured kollektsioonpeenrad on rõõmsavärvilised.

Suured lillepeenrad on ühtaegu nagu katsepolügoon: perenaine jälgib siin, kuidas uued liigid-sordid meie kliimasse sobivad, kuidas talvituvad ja üleüldse käituvad. Enne ei saa ju taime müüma hakata, kui pole tema kasvatamise kogemust.

Ülli-Riina: “Mulle on oluline, et emataim oleks ka peenras, potis ju alati kõik ei talvitu. Sageli lasen taimedel peenras end ise külvata, kui tahan saada paljundusmaterjali. Milleks vaeva näha külvikastidega? Peenras sirgunud taim ongi tugevam ja karastunud. Uued asjad külvan muidugi eraldi.”

Õienappuse lihtne põhjus

Palju põnevaid sorte on Ülli-Riina kaasa toonud Euroopa reisidelt. Mis meile sobivad, neid hakkab paljundama. Sordikaitse all olevad asjad tuleb osta sisse n-ö titena ehk väiketaimena ja maksta patendi eest, nagu seadus nõuab.

“Kliendid kurdavad sageli, et ei saa aru: kevadel istutati oma aed täis, aga suvel ei õitsenud midagi. Siis selgitan, et nad ostsid n-ö emotsiooni ehk kevadel õitsevaid liike-sorte. Alati lähevad ju paremini müügiks need taimed, millel õit ka näha on. Ja kevadel ostetakse taimi ju kõige innukamalt, ” avaldab Ülli-Riina lihtsa põhjuse, miks agaral taimeostjal ei pruugi suvel aias õisi olla.

Hea nipp, kuidas komponeerida endale tõesti pidevalt õitsev püsilillepeenar, on järgmine: käige sageli istikuärides ja vaadake, millised liigid-sordid just sel ajal õitsevad.

Kasuks tuleb kodutöö: uurige püsililleraamatuid, surfake internetis. Kes midagi erilisemat otsib, neil tasub külastada laatasid ja otsida üles väiksemad kasvatajad.

Kangelaslikud õitsejad

Mandel-piimalill (Euphorbia amygdaloides) ‘Purpurea’ hakkas Ülli-Riina aias sel aastal õitsema juba aprilli lõpus. “Ta on väga värvikas ja paar kuud hästi dekoratiivne. Eriti ilusad on laimirohelised kõrglehed. Piimalille efekt ongi kõrglehtedes, õied on pisikesed ja märkamatud. ‘Purpurea’ noor lehestik on punane, hiljem, kui taim on juba pikalt õitsenud, muutuvad vanemad lehed kahvatumaks,” kirjeldab kasvataja väärt püsilille. Taim on küll pisut pirtsakas kasvutingimuste suhtes, aga tasub katsetamise vaeva.

Erakordselt tubli õitseja on heleroosade õienuttidega harilik ussitatar (Bistorta officinalis) ‘Superba’.

Ka suureõieline iminõges (Lamium orvala) õitseb hästi pikalt. Ta avab oma roosad, kuni 4 cm pikkused täpitatud õied aprilli lõpus. “Ilus ja heade omadustega taim, keda meil kahjuks eriti ei tunta,” märgib Ülli-Riina. “Tal on kompaktne puhmik, mis ei vaju laiali, samuti ei aja ta juurevõsu.”

Harilik tõrvalill (Lychnis viscaria) ‘Feuer’ alustab õitsemist juuni algul ja võib õitseda ligi kaks kuud. Taimeaia perenaine kiidab seda sorti väga, sest see on kompaktne ega lähe vihmaga lääbakile.

Oranžide õitega Borisi mõõl (Geum x borisii) õitseb suve esimesel poolel järjest 6–8 nädalat. Kui närbunud õied ära lõigata, võib suve lõpus uusi õisi näha.

Väsimatud kurerehad

Kurerehad on hinnatud õitsejad haljastuses ning õnneks on nende valik rikkalik. Uuemad liikidevahelised hübriidsordid teevad tõelisi rekordeid. Näiteks sügavsiniste õitega ‘Orion’ ei valmista tänu steriilsetele õitele seemneid ja sobivas kasvukohas õitseb kogu suve.

Teine sama usin õitseja Helga Taimeaias on silmik-kurereha (Geranium psilostemon) ‘Patricia’. Tal on silmatorkavalt kaunid lillakasroosad õied, millele lisavad jumet tumedad südamikud. ‘Patricia’ on samuti steriilsete õitega, tema õitseng kestab vähemalt kolm kuud. Uutest patenteeritud hübriidsortidest on väga ilusad ‘Havana Blues’ ja ‘Dreamland’.

“Kui kurerehad lähevad koledaks, tuleb lehed tagasi lõigata, siis kasvatab taim uue värske lehestiku,” annab Ülli-Riina kasulikke näpunäiteid.

Heleroosade õitega verev kurereha (G. sanguineum) ‘Pink Pouffe’ on tore seetõttu, et on madal, vaevu paari­kümne sentimeetri kõrgune. Õitsema hakkab juuni alguses, õisi on rikkalikult suve keskpaigani ja sügisel uuesti. Ta sobib hästi ka kiviktaimlasse. Lehed värvuvad sügisel kaunilt punaseks.

Valged kohevad õiepilved

Ülli-Riina suur lemmik on kolmelehine piiskenelas (Gillenia trifoliata). Enelaid teavad kõik kui lehtpõõsaid, piiskenelas on aga püsilill.

“Juuni keskel hakkas ta õitsema, tipphetked on juulis. Puhmik võib kasvada 50–100 sentimeetri kõrguseks, aga olen näinud ka poolteisemeetrist taime. Õitsemise ajal on peenral ilus õhuline hele laik. Sügisel värvuvad lehed oranžist säravpunaseni,” kiidab aednik järjekordset head püsikut.

Õitsev püramiidkiviriku (Saxifraga cotyledon) sort, mille nimi on kahjuks teadmata, on aga midagi täiesti erakordset: madala lehekodariku kohal kõrguv õhuline õisik on peaaegu põlvekõrgune. Kiviktaimlas on selline õitseja rabavalt efektne.

Ülli-Riina: “Taim kasvatab mitu aastat lehekodarikku, aga kui siis lõpuks hakkab õitsema, kestab see ligi kolm kuud. Ta muudkui avab ja avab oma väikesi valgeid õisi. Püramiidkivirik eelistab poolvarju, kiviktaimlas on parim koht kuuma päikese eest kaitstud paik mõne suure kivi ääres. Pärast õitsemist kodarik sureb, aga kasvatab enne servadesse lapsed.”

Punast ja sinist

Roosa neitsikummel (Tanacetum coccineum) õitseb juuni keskelt augustini. Tema suured (läbimõõt kuni 8 cm) korvõisikud on hästi armsad, seemnest külvates saab nii valgeid, roosasid kui ka punaseid õisi.

Ülli-Riina aias on neitsikummeli seltsi tulnud metsa alt siniste õitega harilikud kurekellad, koos moodustavad nad maalilise koosluse.

Ja taas üks aedniku lemmik: siberi iiris (Iris sibirica) ‘Silver Edge’, mille liblikakujulised sinised õied on servatud hõbedase kandiga. “See sort hakkab õitsema mitu nädalat põhiliigist hiljem, mõni sort on veelgi hilisem. Peale kaunite õite meeldib mulle eriti selle sordi lehestik – see on tugev ja püsib kogu aeg kenasti püsti. Viie aasta jooksul, mil ‘Silver Edge’ on mu aias kasvanud, pole temaga olnud mitte mingeid probleeme,” räägib Ülli-Riina.

Väga ilusat taevasinist värvi on ka pajulehise amsoonia (Amsonia tabernaemontana) õied. “Amsoonia värvid muutuvad huvitavalt. Kevadel maa seest tulles on võrsed täiesti tumelillad. Ta tärkab pisut varem kui naabrist kobarpea, nii on aias efekti eri aegadel. Lehed on nahkjad. Õiepungad on hästi tumedad, avanenud õis on heledam. Amsoonia õitseb alates juuni keskpaigast umbes kuu aega,” kirjeldab aednik meil vähe tuntud püsilille, mida näiteks Rootsis kasutatakse palju ka linnahaljastuses.

Ja lõpuks veel üks põnev püsilill. Kui harilikku ussikeelt teavad kõik – suvel näeb tema siniseid õiesambaid kõikjal looduses –, siis vene ussikeel (Echium russicum) on märksa ägedam: pikk kobarõisik on tüsedam, ja milline värv! Vaarikpunane! Õisikud võivad kasvada meetriseks. Tõeline efektitar peenrale. Õitseb pikalt juunist augustini. Vene ussikeel on lühiealine püsik, aga puistab seemneid nagu sõrmkübarad.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare