Põhiliselt püüavad nad kiirel lennul sääski, liblikaid, kihulasi ja parme. Üksainus nahkhiir püüab aias lennates lausa kuni 600 putukat tunnis! Kusjuures suuremakasvulised liigid armastavad maiustada ka mardikatega, paljud taimekahjurid leiavad oma otsa nahkhiire lõugade vahel.

Suurkõrv suudab lisaks lendavatele putukatele püüda ka paigalseisvaid ja okstel kükitavaid putukaid - on teada, et tema lemmikuteks on õunamähkuri röövikud.

Paljud nahkhiired on rändloomad, kuid aastaläbi meil elavatel loomadel on vaja talvitumiskohti. Ideaalsed on looduslikud koopad, kus temperatuur võiks olla püsivalt 5 plusskraadi. Kuna selliseid kohti on vähevõitu, kipuvad nahkhiired talveune kohta otsides pööningutele ja keldritesse.

Olles uinunud nahkhiire keldrist või pööningult leidnud, ei ole kindlasti vaja teda äratada ja sealt ära ajada - loom ei tee meile absoluutselt mitte midagi halba. Nad on sügavas talveunes ja igasugune häirimine nii temperatuuri kui ka tugeva valguse näol võib tähendada tema surma. Kindlasti ei tohi nahkhiirt puutuda, silitada ega kätte võtta!

Kes leiab oma kodust nahkhiire, võib olla pigem õnnelik, et tema taimed on järgmistel aastatel oluliselt rohkem kaitstud ning lasta loomakesel rahulikult talveuni lõpuni magada ja kevadel uutele tegudele asuda.