Patogeeni seeneniidistik tungib kasvuperioodi lõpul eostega nakatunud pealsetest sibulakaela. Koristuse ajal ei ole haigustunnused nähtavad. Kuu või kaks hiljem pehmeneb nakatunud sibulate kaelaosa – tekib kaelamädanik.

Haiguse arenguks on väga soodne sademeterohke kasvuperioodi lõpp, eriti kui mulla lõimis oli optimaalsemast raskem.

Kaasa võis aidata ka külvikorrast mittekinnipidamine, s.t sibulad olid samal kasvukohal enne 3–4 aastat ning muld võis olla seenemügaratega tugevasti saastatud.

Ilmselt oli ka sibulasort hahkhallitusele väga vastuvõtlik.

Hilinenud saagikoristamine võis samuti soodustada sibulate massilist nakatumist. Sibulate õige koristusaeg on siis, kui kuivsoomused hakkavad värvuma, ent pealsed on veel pooleldi rohelised.
Vihmase kasvuperioodi järel oleks pidanud sibulaid kuivatama 10–15 päeva 30–35° juures ning seejärel järk-järgult tõstma temperatuuri 40–43 kraadini 7–10 päeva vältel. 

Sibulate kuivatusjärgne hoiustamine on edukas, kui see toimub hästi kuivas ruumis.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et saagi halb säilivus on põhjustatud mitme patogeenile sobiva tingimuse ja köögiviljadele mittesobiva tingimuse samaaegsest esinemisest.