Kõige arvukamalt on linde mitmekesises maastikus, kus on läheduses nii metsa, põldu kui ka inimasustust, hekke, viljapuid ja marjapõõsaid. Päris kindel on aga see, et lindude toitmine meelitab kohale roh kem linde ja ka rohkem liike.

Enamik meil talvel esinevaid linnuliike tuleb toime ka ilma inimese
abita. Talvine toitmine võib ka hoopis kahju teha, eriti veelindudele,
keda toiduga siia jääma meelitatakse ja kes tõeliste külmade saabudes
nälga ja jäälõksu jäävad. Kõik meil talvel esinevad veelinnud on ränd linnud ega vaja inimestelt lisatoitu.

Talvisest lisatoitmisest on muidugi suur abi neile värvulistele, kes
on otsustanud siia jääda. Eesti ilmastikus on talvine lisatoitmine väikestele aialindudele oluline ja suurendab paljude lindude ellujäämisvõimalusi, eriti karmi külmaga talvedel. Seejuures aitab sageli isegi vähene toitmine. Ongi ju inimese pakutav vaid lisa-, mitte põhitoit, sest talvised aialinnud otsivad talvel ka ise endale süüa.

Söötmist võiks alustada siis, kui päevane külm on kestnud juba mitu
nädalat. Esialgu võib piirduda väiksemate kogustega. Alustada ei
tohiks liiga vara, sest see meelitab meile jääma neidki linnuliike ja
linde, kes peaksid lõunamaale lendama.

Kui lindude toitmist juba alustada, siis tuleb seda jätkata kevadeni,
mil nende loomulik toit jälle kättesaadavaks muutub. Eriti halb on see,
kui katkestate toitmise järsku lumerohkel ja külmal talveajal. Soojemal
ajal saavad linnud ka ilma lisatoiduta hakkama. Samuti on neile lisatoit
tähtis suure sula või sooja järel, kui tuleb äkiline külm.

Põhjalikumalt saab aialindude toitmisest lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt