* Informatsioon. Enne kui soovitud taim koju tuua, tasuks veidi uurida infot ka tema kasvunõuete kohta. Milline kasvumuld sobib taimele, kuidas on kastmise ja väetusrežiimiga, kuidas toimub talvitumine, milline on maksimaalne kasvukõrgus, kui sagedasti on vaja ümber istutada, millised on spetsiifilised haigused jms. Esimese info saab tavaliselt poetaimedel kaasas olevalt sildilt. Aga alati tasub lisa küsida müüjalt. Kui esialgne info napiks jääb, võiks uurida vastavat kirjandust. Sõbra-tuttava käest saadud taime puhul küsida, millistes tingimustes taime hoiti, millised on erilised nipid ja nõuanded.

* Asukoht. Lõunapoolsele aknalauale sobivad taimed, kes tahavad palju päikest ja sooja nagu kaktused, agaavid, noliina. Põhjapoolsele (ka ida-läänesuunalisele) aknalauale jäägu taimed, kes ei talu otsest päikesevalgust (nt fatsia, mägipalm, asparid, tiigerlehik, maranta). Vannituppa või pimedasse koridorinurka, kus puuduvad aknad või spetsiaalne valgustus, pole mõtet elustaimi panna. Elamusse, kus on suurem õhuniiskus sobivad ühed, kuiva õhuga ruumidesse sobivad jällegi teised taimed.

* Kahjurid ja haigused. Taime soetama asudes tasuks teda veidi silmitseda ja uurida. Taim peaks olema korraliku juurekavaga, terve ja lopsakas. Taimel ei tohiks olla mingeid nähtavaid haigustunnuseid, kahtlaseid täppe, kühme ja laike ega kahjureid. Haigustekitajate- ja kahjuritega seate ohtu juba olemasolevate taimede hea käekäigu. Kui lehetäidest, vihmaussidest, ripslastest ja hooghändadest saab lahti lihtsamate vahenditega, siis villtäidest, punasest kedriklestast, kilptäidest ja kasvuhoonekarilastest lahtisaamine võib kodustes tingimustes olla raske või suisa võimatu. Lisaks kahjurputukate endi poolt tekitatud kahjule kannavad nad edasi taimelt taimele mitmesuguseid viirushaiguseid. Kahtluse korral võiks koju toodud taime panna „karantiini“, st vältida teiste olemasolevate taimedega kokkupuutumist. Arvestama peaks ka asjaoluga, et mõned taimed on kahjuritele vähem vastuvõtlikud kui teised.

* Ohutus. Toataimede valikul tuleks arvestada ka sellega, et mõni neist võib põhjustada tundlikematel inimestel allergianähte. Allergiat ja ärritusnähte võivad põhjustada nii taim ise kui taimemahl nahaga kokkupuutes (nt piimalillede ja diffenbahhia mahl), mõnede lillede lõhn on ärritavalt intensiivne (nt vahalill, liiliad, oleander) põhjustades kerget iiveldust ja peavalu. Samuti on mõned taimed sisse süües mürgised (nt koralltomat, korallmari). Eriti tuleks arvestada väikelastega, kes kogemata või teadmatusest võivad mõned värvilised viljad põske pista. Lastega peredes tuleks ohutuse mõttes vältida liiga suuri ja okkalisi taimi, mis ümber kukkudes võivad lapsi vigastada. Suured taimed tuleks korralikult toestada, kinnitada ja asetada kindlatele alustele. Ärritusi põhjustavaid taimi ei maksa panna laste- ega ka magamistubadesse.

* Taimede eluiga. Toataimi ostes ei maksa ehmuda, kui mõni neist mingil hetkel päris ära kuivab (nt mätashari) või jätab järgi vaid mugula-sibula. Tegemist on ajatatud või hooaja taimedega, kelle eluiga ongi lühikeseks määratud. Mõne puhul päästab võimalus neid õue peenrasse istutada (nt priimulad, sibullilledest tulbid, nartsissid, hüatsindid), nii mõnegi saab uuele elule äratada neid ümber istutades ja tagasi lõigates (nt roosid). Mõned toataimed on aga nii pika elueaga, et pärandatakse vanaemalt lapselapsele (nt monstera, palm, viigipuu, kaktus, vahalill). Mõnede „ilus“ eluiga piirdub 2-3 aastaga ja siis on vaja neid taas uuendada (nt tupsrohtliilia, säntpoolia, juudihabe, ilunõges).

* Ajakulu. Taimi soetades võiks mõelda ka sellele, kui palju aega ja vaeva te tahate pühendada taimede eest hoolitsemisele. Nii mõnigi taim tahab perenaise (või -mehe) hoolitsevat kätt kogu aeg tunda. Mõni taim on pirtsakas ja ei talu vähimatki temperatuuri või asukoha muutmist, tuuletõmbest ja kastmisrežiimi rikkumisest rääkimata (jõulukaktused, orhidee, asalea, alpikann, mürt). Mõni taim on aga äärmiselt vähenõudlik ja kannatab ära, kui kastmiskorrad on harvad ja ümberistutusekorrad veelgi harvemad (draakonipuu, kaktused, havisaba). Mõnda taime, et ta oleks ilus, lopsakas ja õitseks, tuleb pidevalt uuendada (säntpooliad, tupsrohtliiliad, juudihabemed, ilunõges), mõne puhul piisab, kui 2-3 aasta tagant vaid veidi suuremasse potti istutada (kaktused, palmid, monstera, diffenbahhia).

* Kinkimine. Toataimede kinkimisse peaks suhtuma ettevaatlikult. On küllalt inimesi, kes on üliõnnelikud saades kingituseks mõne haruldasema potitaime. On aga neidki, kes kohe kindlasti ei ole rõõmusta kingitud potilille üle, kelle eest peab siis vastumeelselt hoolt hakkama kandma. Alati tasuks uurida, kas pidupäevaline soovib taime kingituseks või mitte, millised on lilleeelistused ja tingimused kasvatamiseks.