Seemnete levitamiseks on taimed kujundanud kõikvõimalikke võtteid. Viljade kuju ja ehitus on seetõttu üllatavalt mitmekesine. Kes kasutab lapsukeste laiali laotamiseks aerodünaamikat, kes loodab loomade ja lindude seedetraktile – variante on palju ja nende elluviimiseks on head erinevad ehitusnüansid ja maitseahvatlused.

Fantaasia ei tunne piire

Stafülea ehk tariõie (Staphylea) puhevil viljad hakkavad tuule käes kergesti keerlema. Neis põiekestes on peidus seemned, mis on moodustunud õhukese kestaga kuprast ja meenutavad põispõõsa (Colutea) täispuhutud kaunu, ainult et stafülea mitmekambrilised põiekesed on pikkadel peenikestel rootsudel.

Tuulega tillerdavad ka kikkapuude (Euonymus) erkroosad viljad. Kuparde avanedes tulevad nähtavale oranžid seemnerüüd ja kui need omakorda avanevad, siis ka kontrastsed mustad seemned ise. Vaatepilt missugune!

Mõned söögimarjad

Harilik mispel ehk astelpihlakas (Mespilus germanica) on Eestis laiemalt üsna tundmatu põõsas, ehkki kasvab meie kliimas täiesti hästi. Ehkki tal on astlad, võiks seda põõsast aias kasvatada, et kindlustada end viljadega ka siis, kui külm juba aeda näpistamas käib. Pealtnäha õige suurusega viljad on augustis haugates nagu toored pirnid – kivisrakkude ja hapu mekiga. Ka septembriks pole maitse parem.

Õigupoolest polegi selle põõsa viljadega enne midagi peale hakata, kui külm neist üle käib, sest küpsenuks peetakse mispleid alles siis, kui nad on pehmed. Välja näevad need siis juba sellised, nagu oleksid pisut üle küpsenud, et mitte öelda mädanenud. Ent just siis on nad lõpuks valmis. Töötlemata misp­lid on eriti vitamiinirohked, aga neist saab ka maitsvat moosi. Lugesin kusagilt ühe Los Angelesest pärit daami kurtmist, et sealne kliima on astelpihlaka kasvatamiseks liiga soe. Meil seda muret ei ole.

Erilistest viljadest ja sellest, millised neist süüa kõlbavad loe rohkem oktoobri Maakodust või DIGIAJAKIRJAST.