Millist ravimtaime korjata?

Et vältida ohtlike ja tarbetute taimede korjamist, tuleks teada, et samasse perekonda võivad kuuluda väliselt sarnased taimed, kuid ühtedel on ravitoime, teistel mitte.

Siin võib kergesti eksida. Nii sarnaneb väliselt nõmm-liivatee paljulehise liivateega, viimane aga ei sisalda mõjuvaid eeterlikke õlisid (on ka haruldusena looduskaitse all). Kalmuse lehti võib segi ajada kollase võhumõõgaga jne.

Niisiis korjatse tuntud taimi, koguge üksnes terveid taimi. Putukatest kahjustatud, vigastatud, elujõuetud, tolmused taimed jätke sinnapaika, neil puudub ravijõud.

Ka aias peaks raviks võetama taim, mida pole töödeldud kemikaalidega ega kasvatatud mineraalväetistega. Neil viljadel puudub ravijõud, veelgi enam, nad võivad olla ohtlikud, eriti lastele. Aedviljade kasvatamisel olgu järgitud tarkus, mida tunnistab iga õige aednik. Inimene elab ja tegutseb taimedega ühes suhtlemisväljas. Aiatöös jagatud energia, hoolitsus ja armastus, mis taimedele nende kasvamise ajal osaks saab, põimub eriliseks koostööks loodusega. Lisagem siia bioloogilised taimekaitsevahendid, orgaaniline väetis (korralik kompost), puhas vesi. Niimoodi kasvatatud taime on koondunud inimese ja looduse ühisenergia, mida vajabki haige inimene.

Ravimtaime kogumisel ei rebita tervet taime maast lahti, vaid lõigatakse seda, mida vaja.

Ravimtaimi koguma minnes võetakse kaasa kas korv, riidest kott või väike ämber. Pole õige toppida taimi plastikaatkotti, samuti ärge pange segamini erinevaid taimi. Korjama minnes võetakse kaasa kas käärid või nuga, juurte kogumiseks sobib käsihark või väike kühvel.

Allikas: raamat "Aed ja mets kui apteek"