Mis juhtub, kui kärneriks on kitsed ja põdrad?
Kui teised kollektsionäärid kuhjavad kogutud esemed lihtsalt niisama seisma ja tolmu koguma, siis aedniku soetatud vitsakesed pakuvad aastate edenedes aina suuremat rõõmu. Öeldakse ka, et kes on elus ühegi puu istutanud, pole elanud asjata.
Kuid vahel tundub, et rõõmustamise asemel võib hinge lausa haigeks masendada. Viimati juhtus see mul paar nädalat tagasi, kui sumpasin kuurinuka taha platsile, kus peaks tulevikus sirguma mu “kodukootud Ameerika”. Juba eemalt paistvad ohtrad kitsejäljed ennustasid halba. Nii oligi. Vaid kahe meetri ligi sirgunud soosekvoia ja varimagnoolia ladvad olid pääsenud, samuti need, kelle olin oksarisust püstkodadesse peitnud. Näiteks oldi trambitud kaseokstest pussaka ümber, õnneks kaitses see hästi ambrapuud.
Aga kõik teised, oh, tõesti masendav. Armutult näritud oli nõiapuu, viimaks ometi edenema hakanud vürtspõõsast oli alles vaid konts. Üle oldi käidud kollasest kasest, äädikapuust, kanada juudapuust, teravalehisest magnooliast, hilistoomingast… Esimese hetke vihas ja meelehärmis tundsin, et mu elu on liiga lühike, et üldse millegi puuks sirgumist ära jõuaks oodata. Aia kümneid ja kümneid puid ei jõua ju nende eest kaitsta. Ja kui oleks ka suur rahasumma, siis hiigelkõrge võrktara sees ma mingil juhul elada ei tahaks. See oleks nagu vangla. Pealegi ei saa tara ehitada naabriga kahasse jagunevasse tiiki. See oleks eriline nali.
Metskitsed, kes eelmisel talvel aia üsna puutumata jätsid, teevad seekord asjad kuhjaga tasa. Erakordne oli nende rünnak juba oktoobris, mil läksid harilike kastanipuude ladvad. No ja metsaaeda alles jäetud looduslikud noored männid on täiesti lootusetud. Parimal juhul kujuneks neist närituist igerikud bonsaid.
Olukord on tegelikult täiesti uskumatuks läinud. Ühel hommikul lebaskles kolm metskitse otse keset Kärdlat Käina maantee servas majadevahelisel tühjal krundil ja vahtisid laisa pilguga mööda vuravat liiklust. Nagu vabapidamisel koduloomad! Palju on räägitud linnarebaste asurkondade tekkimisest, nüüd on nähtavasti aeg ka linnakitsede käes.
Noh, hüva, alati jõuan siiski tõdemuseni, et metskits pole vähemalt aedniku jaoks see kõige hullem. Kui puu saab paari meetri kõrguseks, siis on latv pääsenud. Tõeline hirmloom on hoopis põder. Kui juba põdrad majade vahele akna alla ronivad, siis ei oska enam kohe midagi öelda või mõelda. Mullu sügisel nii oligi, kui käidi üle me õunaaiast. Noort Kuldrenetti muriti üksjagu. Põder ründab just juba suuremaks sirgunud puid. Nii võin halbu üllatusi karta paarikümne aasta pärastki.
Juhtusin lugema 7. märtsi Maalehes ilmunud metsakasvataja Anti Rallmanni artiklit “Mets hindab hoolivust”. Siinkohal tooksin sellest ära mõned nopped.
“Põder külastab 40ndates kuusikut igal aastal, kahjustab 10% puudel koort ning 10 aastaga on tagajärjeks ligi 100% kahjustus ja tüvemädanikud. /---/ Põtrade suur arvukus on viinud selleni, et männikultuuride rajamist peetakse kahtlase väärtusega tegevuseks, kuna tavaliselt need männid põlvekõrgusest üle ei jõuagi kasvada. Ja kui jõuavad, siis tüvekahjustustega, mis omakorda vähendavad puidu kvaliteeti ja seega ka väärtust. Meie okaspuupuistute kasvatamise eesmärgiks peaks aga olema toota põhjamaist kõrgekvaliteedilist okaspuud, mitte madalakvaliteedilist alusmaterjali. /---/
Metskits oli paar aastat tagasi üks tõsisemate kahjustustega uluk metsas. Nimelt suutis ta ära süüa kõik kaitsmata männi- ja kuusekultuurid. Männi puhul oli tegu sisuliselt täieliku hävitusega. /---/ Praegune uue jahuseaduse eelnõu probleemi ei kõrvalda, nimelt on kahjude korvamise juures konks, et metsakasvataja peab oma vara kaitsma. Kuidas kaitsta näiteks põdra eest keskealisi kuusikuid? Hakkame aedu ümber ehitama? /---/ Tegelikult on ainult üks mõistlik lahendus ja see on ulukite arvukuse vähendamine. Kindlasti ei tähenda see põtrade, kitsede, metssigade, kobraste hävitamist, vaid seda, et metskitsede arvukus ei tohi ülemäära tõusta, põdra arvukus ei tohi olla üle 6000 looma, kopra arvukus tuleb viia praeguselt 15 000-16 000 isendist 5000-6000 peale jne.”
Veel kirjutab Anti Rallmann, et jahimehi on liiga vähe ja neil ei ole metsloomade arvukuse ohjes hoidmiseks mingisugustki motivatsiooni. Ta soovitab viia suuruluki jahipiirkonna minimaalse suuruse praeguselt 5000 hektarilt 1000-le, miks mitte isegi 500 hektarile. See looks reaalsed võimalused maaomanikul jahinduses kaasa rääkida.
Jahinduses olen ma täielik võhik, aga see on ilmselge, et midagi on nihu. Metssead künnavad üles inimeste õued, metskitsed olesklevad keset linna ja põdrad ragistavad akna taga õunapuid. Issanda loomaaed peagu elutoas!
Mullu istutasin kodumetsa hulga tammesid, plaan on neid sinna lisakski maha panna. Kitsedele söödaks? Ohjah, küllap jah. Kadestan sajandi taguseid puude istutajaid. Mis siis kasvama pandi, see ka vabalt mühinal suureks sai sirguda. Metskitsi ja vist ka põtru saarte metsades toona polnudki. Metskitsed toodi inimese poolt Hiiumaale alles 1933 ja Saaremaale 1936. aastal.
