Mis juhtub, kui kokku panna kaktuse tõrksus ja orhidee ilu? Orhideekaktus!


Mis juhtub, kui kokku panna kaktuse tõrksus ja orhidee ilu? Orhideekaktus!
Shutterstock

"Orhideekaktus" tuleb inglise keelsest nimest Orchid Cacti, tähistades lehtkaktust. Eriti lummava iluga on lehtkaktused õitsemise ajal ja hoolimata oma nimest tegelikult ikka lehtedeta nagu enamik kaktusi.

Suurema osa aastast üsnagi ilmetud lehtkaktused on õitsemise ajal hingematvalt kaunid.

Lehtkaktustel lehti ei ole

Lehtedest, mis kaktuste eellastel kunagi olid ning mõnel kaktuseliigil (näiteks lehiskaktused) veel praegugi olemas on, said astlad, kui nn protokaktused kuiva ja kuuma kliimaga kohanesid. Ka lehtkaktustel on astlad. Kuigi vanematel taimedel on need vähemärgatavad või puuduvad hoopis, on noortel seemikutel astlad selgelt näha.

Laiemalt kasvatatavad lehtkaktused on tegelikult mitmete sugulasliikide ristandid. Ristamistel on palju kasutatud liike Diso-cactus phyllanthoides ja D. speciosus ning Epiphyllum crenatum ja E. oxypetalum, aga ka teisi. Lisaks hübriidsetele lehtkaktustele kasvatatakse meil kodudes ka mitmeid neile lähedasi liike: kõige enam vast jõulu- (Schlumbergera), lihavõtte- (Hatiora) ja kuukaktusi (Selenicereus), viimaste seast võiks liiginimega mainida öökuningannat (S. grandiflorus) ja ööprintsessi (S. pteranthus). Märksa vähem on levinud piitsjas siugkaktus (Aporocactus flagelliformis) ning metskaktused perekonnast Hylocereus.

Kasvunõuded ja hooldamine on neil kõigil üsna sarnane hübriidsete lehtkaktustega (ka laiemalt levinud jõulu- ja lihavõttekaktused on suuresti hübriidse päritoluga, vaid kuu- ning siugkaktused tõenäoliselt mitte). Õitseajad on siiski erinevad.

Seotud lood:

Ristandite lähteliigid kasvavad metsa-epifüütidena soojemas-niiskemas kliimas, erinedes selle poolest nn normaalsetest kaktustest, kes eelistavad reeglina kuiva ja kuuma kliimat.

Nii lepivad lehtkaktused ka toas vähema valgusega kui vanapoisid (siilikkaktused) ja ämmakeeled (viigikaktused). Otsest päikest ei talu nad õigupoolest kuigi hästi. Niiskust seevastu tahavad lehtkaktused jälle rohkem ning kasta tuleks neid üsna tihti, jälgides, et muld kunagi päris läbi ei kuivaks. Kasvu- ja õitsemisajal tahavad nad vett sama palju kui begooniad või pelargoonid. Vaid taime puhkeperioodil – hilissügisel ja talvel – peab kastmisega olema tagasihoidlik.

Samuti ei pea lehtkaktused rikkalikuks õitsemiseks tingimata külmas talvituma, kuigi liigne soojus (20° ja enam) pole samuti hea.

Et lehtkaktused kasvavad üsna kiiresti, vajavad nad toekamat väetamist ning nõuavad rohkem lämmastikku. Erinevalt enamikust ülejäänud kaktustest sobivad neile väga hästi ka orgaanilised väetised (verejahu, kanakaka jms).

Uhked õied

Lehtkaktused on enamuse aastast üsnagi ilmetud ning sordid, kui nad parasjagu ei õitse, erinevad üksteisest vaid minimaalselt. Sorte eristav sarm avaldub vaid õitsemise ajal, mil nad oma õieiluga tõepoolest hinge kinni võtavad: egas neid ilmaasjata kaktusemaailma orhideedeks kutsuta! Inglise keeles kannavadki nad nime “orhideekaktused” (Orchid Cacti).

Muidugi, nii vormirikkuselt kui kestvuselt jäävad lehtkaktuste õied orhideedele kaugelt alla, ent värvi intensiivsuselt mitte nii väga. Õied on neil suuremad – läbimõõt 20 cm ja enam pole uuemate sortide juures mingi haruldus.

Vanaemade-aegsete lehtkaktuste õied olid valdavalt punased, harvem valged või roosad. Tänapäevased aretised on aga sageli kahe- või isegi kolmevärvilised ning muidugi palju suuremate õitega. Mõne sordi õied on nii intensiivse tooniga, et näivad lausa kiirgavat, teise omad võluvad seevastu rahulike pastelsete toonidega, kolmanda juures püüab efektne õienupp aga pilku juba enne avanemist.

Õitseaeg pole pikk, iga üksik õis kestab vaid päev-paar, vahel ka kolm.

Varrepistik juurdub hõlpsasti

Lehtkaktuste paljundamine on imelihtne: nn lehed (õigupoolest muidugi varred) juurduvad kiiresti-kergesti. Paljundamiseks lõigake umbes 15–20 cm pikkune (või pikem) pistik ja kuivatage seda mõned päevad püstiasendis, et lõikepind jõuaks armistuda. Siis torgake pistik parasniiskesse mulda nii sügavale, et pistik jääks ilma toeta püsti.

Pistikuid võib ka vees juurutada või pista mulda vahetult pärast lõikamist, ent nii võivad need kergesti mädanema hakata. Juured tekivad varrele varsti ning mõne nädala pärast võib juba uut kasvu täheldada.

Loe veel

Suuremast pistikust saadud taim võib hea õnne korral isegi järgmisel aastal õit näidata, ent tavaliselt kulub enne siiski paar-kolm aastat. Õienupp pistab kevadel või kevadsuvel nina välja lapiku varre serval asuva saki põhjast ning kasvab kiiresti suuremaks.

See kolmevärviline õis on lausa taldrikusuurune – läbimõõt 22 cm! Kollektsiooni üks kõige uhkemaid ristandeid. Õie avanemiseni kulub mõni nädal, kuid vahel jääb õienupp enne hoogsat kasvu nn istuma, nii et selle ilu tuleb oodata tubli kuu või vaat et kakski. Juhtub ka, et õienupp küll paisub hoolega, aga mingil hetkel hakkab kolletuma ja pudeneb enne avanemist. Seda võib põhjustada liigne kuivus või, vastupidi, ülearune niiskus mullas, samuti toitainete vähesus.

Kui õienuppe hakkab arenema palju ning mõni neist kukub ära, siis on see loomulik. Lehtkaktuse õied on väga suured ja kuna õitsemiseks kulutab taim palju toitaineid, ei jagu neid kõigi õite väljaarenemiseks. Ühest varresakist (täpsemalt selle põhjal paiknevast areoolist) saab areneda vaid üks õis. Äraõitsenud vanemaid varsi tuleb aeg-ajalt eemaldada, et uued ja õitsemisvõimelised peale kasvaksid.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare