Tänapäeval võime nautida pelargoonide kirevat ilu, kuna erinevate variantide ja sortide hulk on ääretult suur. Ühtviisi kaunid on nii liht- kui täidisõielised pelargoonid, rääkimata pelargooniõite kirevast värvipaletist ning kirjudest lehtedest.
Üldjuhul armastavad pelargoonid päikselist kasvukohta, kõrgekvaliteedilist lillemulda, regulaarset kastmist ja kord nädalas väetamist. See tagab taimedele kena välimuse ja rohke õitsemise. Kuid üks vahele jäänud kastmiskord või väetamisering ei tee taimele olulist kahju. Kastes taas veidi närbunud taime, taastub ta ruttu. On sorte, mis tunnevad end nästi kasvades varjus. Suurte õitega pelargoonid tuleks asetada kohta kus vihm lopsakatele õitele liiga ei tee.
Pelargoonid ei karda kõrgeid temperatuure – on ju nende kodumaaks Aafrika. Ka jahedamal suvel
saavad kenasti hakkama nii ripp-pelargoonid e luuderohulehised pelargoonid (Pelargonium peltatum), suureõielised e inglise pelargoonid (P. Grandiflorum-hübriidid) kui viirpelargoonid (Pelargonium x hortorum), täites oma rõõmsavärviliste õitega terrasse, rõdusid kui aedu.
Kui pelargoonidelt eemaldada kõik äraõitsenud õied, soodustab see uute õiepungade teket ja taimed õitsevad veelgi rikkalikumalt.
Pelargoone võib kasvatada peenras või anumas soolotaimena, kuid hästi sobivad talle naabriteks näiteks maitsetaimed lavendel, tüümian ja rosmariin, suvelilledest aga raudürt, vilt-ristirohi, lobeelia, südajas suutera, lamav sanvitaalia jpt suvelilled. Rõõmsavärviliste pelargoonidega võib kaunistada ukseesist, terrassi, rõdu ja rõdupiirdeid, aknaaluseid. Ükskõik millisesse anumasse taimi istutades tuleks vaid jälgida, et põhjas oleks avaus või drenaažikiht liigse kastmisvee äravalgumiseks, sest pelargoonid ei talu liigniiskust ja võivad seetõttu hukkuda.
Allikas: Мой прекрасный сад
