Mitu puuvilja- ja marjasorti on Eestis aretatud?
Kõigepealt peab selgitama, mida sordiks lugeda. Sordi algtaim on kas inimese aretatud, loodusest sihipäraselt otsitud või juhuslikult leitud. Sordi väärtuse määrab headus – kui hästi ta inimese vajadusi teenib –, mitte see, kuidas ta saadud on.
Kuid sordi puhul on tähtis, et ta oleks ametlikult tunnustatud. See tähendab, et sordi omanikul on seaduslikud õigused tema paljundamise eest tasu võtta: tagasi saada aretamise kulud ja ka tulu teenida. Kuid seda saab ainult juhul, kui ta oma sordi riiklikult kaitse alla võtab (seda võib teha ka mõnes teises riigis).
Niisiis on kõige tähtsam ametliku sorditunnistuse olemasolu. Sellele eelneb uute sortide taotluste kandmine registrisse, millega algab sordiõiguste eelkaitse. Register on avalik: kõigile kättesaadav ka Internetis.
Vene ajal nimetati ametlikku tunnistust autoritunnistuseks. Enne selle saamist pidi sort läbima riiklikud sordivõrdluskatsed, viljapuudel kulus selleks näiteks 15 aastat. Mõnikord autoritunnistust ei antudki. Kuid: kui esitatud andmed kiideti heaks ja puud-põõsad istutati riiklikku katsetusse, saadeti aretajale vastav teade. Ka see oli omamoodi ametlik tunnustus. Tänapäeval tuleb teha läbi mõneaastased rahvusvahelised katsed välisriigis, selle maksab kinni sordi omanik.
Vanadel sortidel sordikaitset ja sellekohast tunnistust ei ole. Nende puhul olen tunnustuseks pidanud seda, et nad on kas olnud või on praegu ametlikus soovitussortimendis. See, et keegi ütleb “mul on aias selle või teise nimega oma aretatud sort” (millel puudub ametlik tunnustus), ei loe.
Maasordid
Märkimist vajab ka asjaolu, et osa vanade sortide aretajaist ja aretamislugu on teadmata. Need on näiteks meie kõige vanemad õunasordid (arvatavasti XVIII sajandist) ‘Suislepp’ ja ‘Tallinna pirnõun’. Aga ka nooremad, osa koguni XX sajandist: ‘Põltsamaa taliõun’, ‘Paide taliõun’, ‘Karksi renett’ jt.
Mitmel juhul on arvatud, et näiteks pirn ‘Karmla’, ploom ‘Märjamaa’ ja hapukirss ‘Nõmme liivakirss’ võivad olla Eestisse toodud Lääne-Euroopast, kuid kaotanud siin oma nime. Siiski pole suudetud kindlaks teha, et nad oleksid samased mõne teise sordiga. Seepärast on kinnistunud seisukoht, et nad on ikkagi meie oma sordid. Hiljuti nimetati neid rahvaselektsioonisortideks, praegu juurdub rohkem termin maasort (inglise keeles landrace). Eesti maasorte on 16.
Harrastusaretajad
Palju sorte on loonud harrastusaretajad, kes on olnud kas talumehed, aednikud vmm elualade esindajad. Otto Kramer oli näiteks veinimeister.
Eriti paistavad silma kooliõpetajad. ‘Pärnu tuviõuna’ aretaja Jules Treboux (1834–1915) oli Pärnu poeglaste gümnaasiumis 40 aastat prantsuse keelt õpetanud šveitslane, kes on maetud Pärnu Alevi kalmistule.
Eluaegne koolitegelane ja õpetaja Aleksander Kurvits (1885–1970) aretas Tartus kaks pirni- ja neli ploomisorti ning ühe punase sõstra sordi, kuid tema mitu head ploomi- ja pirniaretist on lootustandvad veel praegugi. Neid säilitavad ja uurivad Kurvitsa väimees Udo Tiirmaa ja tütar Virve Tiirmaa, nad mõlemad on hoopis arhitektid.
Matsalu lahe ääres aretas pirne kooliõpetaja ja talupidaja Jüri Kägi (1829–1922).
Kuulsa botaaniku ja looduskaitsja Gustav Vilbaste poeg Henn Vilbaste (1932–1993) oli metsandusliku haridusega linnu-uurija ja Nigula looduskaitseala juhataja. Koos botaanikust naise Juta Vilbastega aretasid nad kuus jõhvikasorti.
Harrastusaretajad on loonud kokku 55 puuvilja- ja marjasorti, sh 28 õuna-, kaheksa pirni- ja kuus ploomisorti.
Kutseline sordiaretus
Esimene Eesti kutseline aretaja oli Julius Aamisepp (1883–1950). Ta tegeles 1920. aastal asutatud Jõgeva Sordikasvanduses kartuli, juurvilja ja põldkaunviljadega. Aamisepp võttis enda peale ka köögiviljade ja marjakutuuride aretamise. Hiljem jätkas seda tema tütar Valve Jaagus
(1920–1995). Oma koduaias aretas Aamisepp ka õunu ja ploome. Tunnustuseni jõudsid üks õun, üks must sõstar ja viis karusmarja.
1945. aastal asutatud Polli aianduslikus uurimisasutuses on 65 aasta jooksul aretatud ligikaudu 115 puuvilja- ja marjasorti. Kõige rohkem on õunu (33), ploome (19), maguskirsse (17), musta sõstart (15) ja vaarikaid (6).
Sortide tunnustamiseni on jõudnud 12 Polli aretajat: Julius Eslon (1894–1982), Arthur Jaama (1914–1995), Eevi Jaama (1926–1999), Heljo Jänes, Kalju Kask, Ave Kikas, Asta Libek, Nikolai Murri (1896–1964), Jakob Palk (1908–1991), Johannes Parksepp (1925–1988), Aleksander Siimon (1900–1970) ja Arvo Veidenberg. Peale nende on Pollis mitu noort aretajat, kel oma sorte veel ei ole.
Kõige silmapaistvamad Pollis aretatud sordid on:
- õunad ‘Talvenauding’, ‘Tiina’, ‘Sügisdessertõun’, ‘Kaja’, ‘Koit’, ‘Krista’, ‘Katre’, ‘Karamba’ ja mitmed uued;
- pirnid ‘Pepi’ ja ‘Kadi’;
- ploomid ‘Ave’, ‘Julius’, ‘Kadri’, ‘Liisu’, ‘Suhkruploom’;
- vaarikad ‘Aita’, ‘Alvi’, ‘Helkal’, ‘Tomo’;
- must sõstar ‘Karri’, ‘Varmas;
- maguskirsisorte on soovitussortimendis koguni üheksa, tuntumad on ‘Arthur’, ‘Elle’, ‘Karmel’, ‘Meelika’ ja ‘Mupi’.
Alles eelmisel sügisel lõpetati Pollis kahe uue musta sõstra – ‘Asker’ ja ‘Mairi’ – aretus ja nad kanti riiklikku registrisse.
Vastus loo alguse küsimusele
Kõike kokku võttes on Eestis aretatud puuvilja- ja marjasortide arv praegu 192, mille hulgas on ka Pollis aretatud 10 õunapuu kloonalust.
Eesti sordid on olnud väga edukad. Praeguses Eesti soovitussortimendis on neid 57. Ütleksin, et see on väga suur osa meil kasvatatavatest sortidest.
Läti soovitussortimendis on 17 Eestis aretatud sorti.
