Mõned näpunäited võrkiiriste kasvatamiseks

Pixabay

Võrkiirised (Iridodictyum) on varakevadel õitsevad sibulaga iirised. Nime on perekond saanud sibula võrkjate kattesoomuste järgi.

Paljud kevadlilled (krookused, tulbid jt) panevad halva ilmaga oma õied kinni, kuid võrkiiriste avanenud õied seda ei tee. Tänu neile on varakevadine aed rõõmsailmeline ka sompus, külma ja sajuse ilmaga. Lühikesel maa-alusel varrel on alati ainult üks õis, kuid sibulast võib välja kasvada mitu õievart. Õis tõuseb lehestiku kohale vaid tänu pikale ja tugevale õieputkele.

Harilik võrkiiris (I. reticulatum) on perekonna tuntuim liik, mida kasutatakse kiviktaimlas ja peenras ning potti istutatult talviseks ajatamiseks. Sorte on palju: siniseid, purpurseid ja ka kirjulehiseid. Aprillis on 10–15 sentimeetri kõrguse taime maa-alusel varrel üks suur 5–6 sentimeetri läbimõõduga hele kuni tume punakasvioletne õis, mille naastul on kollane hari. Kaks kuni neli jäika neljakandilist lehte on õitsemise ajal madalad, hiljem pikenevad 30 sentimeetrini.

Võrkiiris eelistab päikesepaistelist kasvukohta ja kerget, vett hästi läbilaskvat, neutraalset kuni nõrgalt aluselist mulda, mis kasvu ajal oleks parasniiske, puhkeajal aga kuiv. Paljuneb nii vegetatiivselt kui ka seemnetega. Seemnekülv läheb õitsema viiendal aastal.

Taime võiks jagada iga 3–4 aasta järel, et sibulatel ei jääks pesas liiga kitsaks. Sibulad istutage viie sentimeetrise vahega 5–10 sentimeetri sügavusele.

Ristatud omavahel

Aed-võrkiirised on saadud liikidevahelise ristamise teel. Omapärase värvusega on sort ‘Katharine Hodgkin’: 5–7 sentimeetri läbimõõduga kollane õis on sinise soonestusega ja üle valatud kahvatusinisega. 10 sentimeetri kõrgune hübriidsort on saadud kollaseõielise Vinogradovi iirise (I. winogradowii) ristamisel siniseõielise lüükia iirisega (I. histrioides).

‘Katharine Hodgkin’ vajab kasvu ajal parasniisket mulda kerges varjus või päikese käes. Märgadel suvedel on olnud osalist sibulate hukkumist liigniiskuse tõttu. Erinevalt teistest liikidest ei taha üks sordi esivanematest – Vinogradovi võrkiiris – suvist kuiva puhkeperioodi. Lüükia võrkiirise suure teisendi ja Vinogradovi võrkiirise ristamisest on saadud ka sordid ‘Frank Elder’ ja ‘Sheila Ann Germaney’.

Danfordi võrkiiris (I. danfordiae) on Euroopa aedades üks kõige tavalisemaid võrkiiriseid. Kuni 10 sentimeetri kõrguse taime kuldkollased õied on 5–7 sentimeetrise läbimõõduga. Erineb teistest võrkiirise liikidest sisemiste (püstiste) õielehtede taandarengu tõttu. Kaubanduses levitatava Hollandi triploidse viljatu variandi sibulad õitsevad üksnes esimesel aastal, seejärel jaguneb emasibul paljudeks pisikesteks mitteõitsevateks tütarsibulateks. Selle vältimiseks istutage sibul normaalsest palju sügavamale (vähemalt 10 sentimeetrit). Seemet andev looduslik diploidne variant on küll veidi väiksema õiega, kuid lõhnav ja ilusam ning õitseb püsivamalt. Danfordi võrkiiris talub ka poolvarju. Täiesti külmakindla taime mädandab ära suvine (puhkeajal) liigniiskus.

Looduses on võrkiiriste õitseajal muld lumesulaveest niiske, suvel aga väga kuiv ja soe. Sibulad istutage kergesse huumusrikkasse hästi vett läbilaskvasse neutraalsesse kuni nõrgalt aluselisse kuiva kuni mõõdukalt niiskesse mulda viie sentimeetrise vahega 5–10 sentimeetri sügavusele. Suvel ja sügisel katke vihma eest klaasiga või kaevake sibulad välja ja hoidke kuni tagasiistutamiseni kuivas ruumis.

Allikas: Sulev Savisaar “100 sibullille”

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare